KIRJUTAJATE KOMMUUN

“Kolmas elu” eXloikam

Posted in Kolmas elu by exloikam on märts 18, 2010

Maika vahtis uniste silmadega kuidas Kleebu oma saapapaelte kallal kohmitses ning ajas enda istukile. „Palju kell on?“, uuris ta. Kleebu tõstis pea ning üritas silmi kissitades ukse kohal rippuvat ajavoolumõõdikut fookusesse saada. Kuna ta oli lühinägelik, ei tulnud sellest suurt midagi välja. „Mis sa minu käest küsid? Kas sul omal silmi peas pole?“ Pahurdas ta ning jätkas jändamist oma paeltega, mida kumbagi tundus olevat vähemalt meetrijagu.
„Mul on veel uneliiv silmas“ Kohmas Maika, ennast samal ajal voodist välja manööverdades. Ta jäi kergelt haavunud pilgul Kleebu poole vahtima ning mõtles endamisi, et huvitav mis sellele siis täna perse puges. Kas ta oli tõesti pahur selle pärast, et nad lõpuks ometi kohale olid jõudnud?
Kleebu ei paistnud ta pilku märkavat. Nohises ainult heakskiitvalt kui ühe oma pikkadest saabastest kinni sai köidetud ning asus pilku tõstmata raevukalt järgmisega toimetama. Maika kehitas õlgu ning loivas kraanikausi juurde, et hambaid pesta. Võtnud kätte just selleks otstarbeks konstrueeritud riistapuu, pööras ta pilgu kajuti ainsa illuminaatori suunas ning vajus, hari suus, mõttesse.

Ahsa poiss. Lõpuks ometi olid nad oma sihtpunkti jõudnud. Siin tuli vaid kaup peale laadida ja siis põrutavad nad kõik koju! Lõpp umbsetele kajutitele, konserveeritud toiduainetele ja mis peamine: ta ei pea sellest meeskonnast enam mitte kedagi mitte kunagi nägema. Aasta on liiga pikk aeg, et olla viie tolgusega ühte väikesesse laevarisusse kokku pressitud. Iga päev peab ninapidi koos passima ja kuulama neid samu jutte ja meenutusi. Isegi Kleebust oli tal üpriski kõrini. Samas, pidi ta tunnistama, oleks viimased paar kuud ilma temata siiski kehvemad olnud. Umbes nii kaua olid nad, Maika mäletamist mööda, regulaarselt öid ühes kajutis veetnud. Maika ei teadnud kas ja kus mujal, peale oma kajuti, Kleebu enne seda oli aega veetnud ja see ei huvitanudki teda. Ilmselt selle pärast, et sobivaid kandidaate oli peale maika tegelikult ainult üks ja see tüüp oli ikka täielik kretiin.
Peale Maika ja Kleebu oli laeval veel kolm meeskonnaliiget. Räpu oli multifunktsionaalne teadlane, Maru oli arst ja Nebolinear oli kretiin. Viimane oli muuhulgas ka laeva tüürimees ja vajadusel ka mehhaanik. Kleebu oli nende kõigi kaunis kapten ja Maika oli kokk. Laeva ennast Maika eraldi meeskonnaliikmeks ei pidanud, kuigi ka sellel oli mingit sorti tehisintellekt külge poogitud. Maika meelest oli selle peamiseks ülesandeks sitamajas Maika järel koristamine.

Hambahari ta suus andis piiksatusega märku sellest, et on oma püha kohuse selleks korraks täitnud ning sooviks nüüd, kui härrad lubavad, akut laadida. See tõi Maika tagasi käesolevasse hetke. Ta asetas harja laadijasse ning loputas oma molu ja jäi siis seda peeglist vahtima. Maika vasak kõrv oli pisut puretud olemisega. Ta mudis seda murelikult ja mõtles mida teised meeskonnaliikmed sellest järeldada võivad.
„Pigista kõvemini, ehk saad verele aetud.“ Õhutas Kleebu samal ajal Maikat peegli eest minema lükates. Ta oli juba oma ametlikus vormis ja hakkas selle juurde kuuluvat musta kolmnurkset mütsi pähe sättima.
„Küll oled sina täna ikka heas tujus“ Kommenteeris Maika ning hakkas oma võidund ilmega valgeid pükse jalga ajama.
Kleebu vahtis talle üle prillide jäise pilguga otsa ja kukkus kärkima: „Tunni aja pärast olgu hommikusöök valmis! Söök – see on sinu ainuke ülesanne siin laeval ja olgu multiversum sulle armuline, sa ei saa sellegagi pooled korrad hakkama. Mina pean kogu seda karavani siin ohjama nagu mingi emaelevant! Praegu pean minema ja tegema algust kõigi nende protseduuridega millede keerukusest poleks sinul, kuradi tõhul, ettekujutust isegi siis kui Räpu sulle läbi neurolingi 200 protsendilise intelligentsusupituse korraldaks.“
Pidanud hetkeks hinge lisas ta pisut rahulikumalt kuid sedavõrra kurjakuulutavamalt: „Ja kui sa täna peaksid veel korra mind nõnda geniaalse ning meeletult vaimuka irooniaga kostitama, ma vannun, ma topin su jäässe koos selle mandiga, mis me täna peale võtame.“
Seda lausunud kõndis Kleebu resoluutselt kajuti ukseni ja jäi seal seisma. Ta tegi nagu oleks avastanud pleki ühel paljudest laitmatult säravatest pannaldest oma vormil ja hakkas seda hõõruma. „Tegelikult pole see lobi, mis sa keedad kõige hullem“ Pomises ta suuremeelselt, ning sammus seejärel kajutist välja.
Maika muigas. Ta viskas pilgu veel korra illuminaatori suunas ja ta silmades särasid kolm sinist  täppi. Üks igas silmas.  Seejärel lõpetas ta riietumise ja suundus kööki.

******

„Puts ja pillerkaar! Ma tean milles on asi!“, käratas Nebolinear. „ Räpu, see kuradi laev on seniilne!“
Kõik viis meeskonnaliiget istusid ümber puhkeruumi ümmarguse laua ja vägistasid enda kõridest alla sültjat hallikat löga, mida Maika entusiastlikult mannapudruks kutsus.
„Saad sa aru?“ Nebolinear tegi lusikaga ringi oma meelekohal ning patras edasi nii, et mannaputru ta huultelt vastu Räpu emotsioonitut nägu lirtsus.
„Ma tagusin eile kõik need kuradi partitsioneerimismõõdud ja kordinaadid silla peal sisse ja arva ära mis mind täna ees ootas? Noh arva! Ai raisk seda sa litapoeg ära ei arva“
Maika vahtis Nebolineari pröökamist ja imestas endamisi kuidas ikka selline lollpea tüürimeheks sai. Veel enam hämmastas teda, et Nebolinear suudab planetaarpartitsioneerimisel vajamineivaid teadmisi omandada. Tegelikult oleks Räpu võinud vabalt ka Nebolineari töö ära teha. Räpu oleks võinud nende kõigi töö ära teha aga millegipärast arvati, et ainuüksi masinatest koosnev meeskond poleks poliitiliselt korrektne. Maika muidugi sellega ei nõustunud. Tema arust oleks võinud kõik need kavalad konserviavajad kuhugi kaugele tööle saata. Siis saaks tema, Maika, rahus kodus olla ja kotte sügada.
„Selles suhtes on sul õigus“, tunnistas Räpu flegmaatiliselt. „Ära ma seda ei arva. Ma nimelt  t e a n    mis sind ees ootasid – minu poolt korrigeeritud andmed.“
Nebolinear virutas lusika lauale ja käratas: „Minu arvutused sobisid täielikult normide piiresse! Kuradi tähenärija, ma situn sulle pudrukaussi!“
Räpu simuleeris näole süütu naeratuse ja sõnas tasasel toonil: „Sul on õigus, armas sõber. Ma lihtsalt ei saanud sinna midagi parata, ma olen perfektsionist.“
Nebolinear puuris kõigi oma kolme silmaga imaginaarseid auke Räpu näkku, kes lisas malbelt: „Mis puutub sinu roojastesse kavatsustesse, kallis Nebo, siis nagu sa näha võid, ei ole minu ees pudrukaussi. Ma söön elektrit lilleke!“
Enne kui Nebolinear jõudis mingitsorti koherentse vastukäiguga lagedale tulla, asetas Kleebu oma klaasi kolksatusega lauale. See oli täpselt niisuguse väljamõõdetud tugevusega kolksatus, mis motiveeris kõiki mõtlema sellest kui ebameeldiv oleks tolle klaasiga vastu pead saada.
Maika pani tähele, et Kleebu oli veel hullemas tujus kui ärgates. See oli muidugi täiesti mõistetav. Nende kaup oli hapuks läinud. Iseenesest poleks sellest midagi olnud. Seda tuli ikka teinekord ette, et keegi keerab kusagil arvutustega midagi tuksi või läheb bürokraatia tumedates ja higistes tunnelites mingi infohulgake kaotsi.
Läbi multiversumi reisimisega oli see häda, et mõõtmisi tehakse kaudselt ja kaugelt. Sellest tulenevalt võis mõne aastaga puusse panna. Enamasti tähendas see lihtsalt seda, et lasti väärtus oli märgatavalt väiksem. Ei saadud küll seda, mille järele tuldi, aga päris tühjade kätega siiski koju ei mindud. Nemad olid aga tubli miljard aastat hiljaks jäänud. Asjad olid jõudnud liiga kaugele areneda.

Nebolinear niheles pisut oma toolil ja võttis oma argumendid otsustavalt kokku: „Mida ma öelda tahan on see, et minu kraesse te seda jama ei kirjuta!“
Maru, kes oli senimaani vaikiva põlgusega oma kaussi põrnitsenud pomises: „Peab tunnistama, et säärane möödalask on isegi sinu jaoks liiga suur. Viga pidi olema algandmetes.“
Selle peale ajas Nebolinear rinna kummi ning kõmistas: „No vot seda ma räägingi!“, ajas seejärel kulmu kortsu ja urises: „Mis mõttes isegi  m i n u  jaoks?“
„Olgu! Nüüd aitab!“, otsustas Kleebu lõpuks suuliselt sekkuda. „Seda kuhu süü veeretada jõuame me veel terve kodutee arutada. Tähtsam on nüüd otsustada, mida me käesoleva probleemiga ette võtame. Räpu, ettepanekuid?
Räpu pilk muutus hetkeks häguseks, mis tähendas, et ta sorib kusagil oma lõpututes andmebaasides.
„Kompanii andmebaasides pole ühtegi analoogset juhtumit dokumenteeritud. Selle võimalikkust on muidugi täiesti reaalseks peetud. Sellest johtuvalt ka kõik piirangud, mis universumide vahel reisivatele laevadele sätestatud on.“
Maru pööritas silmi. „Sa tahad öelda, et keegi pole varem nii kaugele tulnud? Teaduslikel eesmärkidelgi mitte? Loll oled või? Kindlasti peab midagi olema, uuri täpsemalt.“
„Oh  m i d a g i kindlasti kusagil on.“, heistis Räpu. Minu andmebaasides lihtsalt ei ole. Mul on ligipääs vaid kompaniile usaldatud infole.“
„Loomulikult meiega sellist infot ei jagata“, turtsatas Kleebu. „Me oleme lihtsalt kamp rumalaid õlisi, kes vedagu ainult tähtsatele härradele nende kalleid elukesi.“
„Aga miks me ei võiks lihtsalt jalga lasta? Kaks elu on meil juba trümmis olemas, sellest peaks ju küll olema.“, päris Maika.
„Kompanii uurimis-kaubalaev „Namco“ ja selle meeskond võtab, oma ühises lepingus kompaniiga, endale kohustuse sihtpunkti jõudes võtta enda valdusesse „elu“. Kui „elu“ pole veel manifesteerunud, on meeskonnal kohus jääda ootama mitte vähemaks kui kolmeks aastaks. Kui elu manifestatsioonimoment on möödunud, on meeskond kohustatud biomeditsiinilise uurimise eesmärgil pardale võtma partitsioneerpakkemeetodil singulaarsuseks pressitud kogu biomassi, mis on kõneall olevast „elust“ manifesteerunud.“, vuristas Räpu.
Maika mäletas häguselt, et mingi säärane mula võis tal töölepingus olla küll.
„No aga milles siis asi on? Võtame selle läga peale ja tõmbame siit perseaugust tuld!“, pakkus Maika
Maru tõstis lõpuks pilgu Maika mannapudrult Maikale näkku ja karjatas: „Türa kuidas sa aru ei saa? See ju RÄÄGIB!“

******

Maika sügas mõtlikult oma kintsu ja keeras enda küljeli, näoga Kleebu poole. „Kas sa magad?, uuris ta.
Kleebu tegi silmad lahti. Maika taipas ehmatusega, et naise silmad olid märjad.
„Ma mõtlesin“, alustas Kleebu. „Kui ma endal ühe silma välja torkaks, kas ma tunneks ennast siis paremini? Selle näiteks.“ , ta osutas oma keskmisele silmale ja arutas siis edasi: „Ei see ei sobiks.. võtaks vasakult poolt kolmanda… See oli meie kolmas sihtpunkt Maika. Meie kolmas elu. See oli päikesest kolmandal planeedil. See rääkis, Maika, sel oli nimi. Selle nimi oli Terra“

5 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. […] Hmmm Pole ammu siia midagi kirja pannud. Täiega laifer olen. Selle pärast! (ya right!) Aga ei kujuta lihtsalt ette mida tahaks maailmaga jagada. Üks asi tegelikult on. Kuna ma olen koolis tähele pannud, et tähtajad mõjuvad mulle motiveerivalt, siis liitusin Kirjutajate Kommuuniga. Esimene jutujupike sai valmis kah. Asukoht on siin […]

  2. kaamosrules said, on märts 18, 2010 at 5:55 p.l.

    Hm, mul võttis mõni hetk aega, et aru saada: teaduslik fantastika ;D, nagu minu noooooooruses liigitati.
    Väga omapärane lähenemine teemale.
    Tont küll, ma pean veel paar korda lugema, et midagi asjalikumat arvata.

  3. kaamosrules said, on märts 18, 2010 at 5:56 p.l.

    Pane, palun, oma nimi pealkirja järele kirja, on parem surfata.

  4. Keit T. said, on märts 21, 2010 at 8:31 p.l.

    Lugu iseenesest täitsa tore, täis selliseid kavalaid nükkeid nt. see kolmas silm, no ja muud ka (irvitab). Seega süžee poolest hea, aga… seda lugedes tundsin end nagu emakeeleõpetaja. Silma hakkas persetäis stiili- ja kirjavigu. (Iseendal ei märka, teistel aga küll.) See nagu sujuvalt hajutas mu tähelepanu…

  5. exloikam said, on märts 22, 2010 at 11:00 p.l.

    Ise ma kusjuures koledamal kombel panin tähele kuidas tekkis raskusi otsekõnega. Õigekiri on mul alati enamjaolt 3- olnud 🙂


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: