KIRJUTAJATE KOMMUUN

Näoga mere poole ( Meretuul)

Posted in Näoga mere poole by meretuul on märts 31, 2010

Järjekordne uduselt hahetav hommik kriimulise akna taga, nagu neid juba lugematu arv kordi nonde lõputuna näivate aastate jooksul ette oli tulnud. Ta ei tahtnud enam silmi avada, ei tahtnud oma kukkumistest ja varasaabunud vanadusest kangeid konte segipööratud asemelt üles ajada. Sest mille nimel? Mille või kelle jaoks?

Kõik oluline oli kadunud. Kas ta polnud õigel ajal märganud, millal elu allamäge hakkas veerema või oli kõik toimunud nii märkamatult, iseeneslikult, et jäi vaid saatusele imestuvi sui tagantjärele vahtida?

Õigupoolest, kui mõtlema hakata, siis kuidas see äparduste katkematu jada alguse saigi? Oli see vanemate surm või ajutine töövõimetus või naine-lapsed, kes vähimagi süümepiinata ta juurest jalga olid lasknud? 

Ah, mis sest enam, nüüd on kõik nagunii jäädavalt läinud. Armsad vanemad ( ei- ei, mitte jälle seda rähmast pisarat silmanurka lasta), kindel töö ja … Just, see on nimelt NENDE süü. Et see naine talle ka säärane … lehtsaba pidi sattuma. Kes esimeste eluraskuste peale nelja tuule poole läheb. Kuigi mehel on niigi raske eluga edasi minna ja naise hoolitsev tugi kulunuks just noil aegadel enim marjaks ära. Mis see paar õlut päevas siis nii tegi talle, et selle suvalise ettekäändega lihtsama elu poole joosta?

Kodus ta  jah üldse püsida ei tahtnud, muudkui õhuti vuhh-vuhh välja, ikka kontserdile või teatrit tegema või…  Endal kodus kõik aiatööd tegemata, värsked kalad rookimata, mees ja loomad näljas …  

Ja vedas lapsed kah samale epakale rajale, polnud siin temal enam päästa midagi. Eks ta alguses oli ikka üht- ja teistmoodi proovinud. Kutsunud lapsi kasvuhoonesse kaasa, rääkinud tomati- ja kurgikasvatusest ehk jälle näidanud neile erinevaid kalu ja utsitanud  nende liike meelde jätma. Paaril korral olid põnnid omal ajal kalalegi kaasa võetud. Nood olid sellest igatahes elevil olnud, kui hilisõhtul sääsepirina sees oma punastes kummikutes vapralt tal mere äärde viival kruusateel sabas püsisid, silmad põnevusest helkimas, ja kaldalgi  püsisid lapsed tookord täitsa vagusi, kuni tema võrke sisse pani. Hiljem olid põnnid tahtnud tema kalamehesaapaidki jalga proovida, mis neile siis ju päris pea kurguauku olid ulatunud,  heh, muiga või praegugi.

Aga võrgupuhastamine ja kalarookimine-  ei, sellega jäid nad küll kõik jänni. Sipsti siit ja teine sealt, ega see võrgupuhastamine nüüd nii kerge töö ka pole, selleks peab ikka kannatust varuma, hoolega kõik üle vaatama. Kalarookimisest juba rääkimata.

 Nojah, tema lapsed küll, aga ikkagi nii palju emasse- ei viitsinud nemadki porgandipeenraid kitkuda, veel vähem kala rappida, ikka oli vaja mujal tühikargajaid mängida. Tjah,  agoonias siplevatele kaladele oli teinekord saunas vettki juurde visatud … Rumalad lapsed, on siis vaja kalade piina veelgi pikendada …

Või  mis neist mälestustest enam, näh, kell juba seitse kah, peab ennast ikka üles ajama ja midagi hamba alla vaatama …

Ta avas aeglaselt silmad-  tolmust paks õhk kõditas sõõrmeid ja pani esmalt kopse puhtaks aevastama. Aga siis – ikka toosama hallikspleekinud toalagi ja võidunud tapeetidega seinad tema ümber, paksu kardina vahelt sissepiiluv hommikuhämarus segatuna mere poolt uhkava külmniiske uduga ja pikad vonklevad riiulid täis kapsaksloetud raamatuid. Mille jaoks nüüd need? Kunagi oli ta selle kõik ehitanud ainsa mõttega – oma perele, et tema naisel ja lastel oleks hea nende vahel elada, et tema enda vanemad võiksid  poja üle uhked olla. Kõik oli viimseni oma kätega tehtud, hoole ja armastusega lihvitud ning viimaks veel paikagi seatud. Ja nüüd pole kedagi, kes neid vaataks, ehitatu ja seeläbi tema enesegi ülegi uhkust tunneks. Kes on kadunud maamulda, kes niisama ilma hoolde läinud …

Suurivaevu vinnas ta ennast voodiservalt üles, ajades seejuures ümber paar traditsiooniliselt õhtul lohutuseks võetud kange õlle pudelit, sirutas kühmus keha poolenisti sirgeks, niipalju kui haige ja naksuv selg lubas,  masseeris vasakut õlga, mis suvest saati aina tuntavamalt end hommikuti tunda andis, ning tatsas külma kööki. Teinud viimastest niisketest haokubudest tule pliidi alla, jäi ta akna alla seisma.

Tinahall taevas ei tõotanud just kuigi kena  ilma, lörtsilumi oli raske ja kleepjas ning kollased kõrkjatuustid kahisesid õue all kurvameelselt. Tuleks metsa uute hagude järele minna, muidu peab homme päris külmas olema, vilksas mõte läbi pea … Siis rändas ta pilk taas vanale paadivarele värava all. Kui mitmeid kordi päevas ta seda rohekasvalget kühmukest roogude vahel silmitsenud oli, hinges kahtlused, kahetsuse- ja käegalöömismeeleolud segiläbi?  

Jah, kui üldse millegi, siis just selle asja pärast oli tal enda pärast küll veidike häbi. Kui naine oli läinud, läks kõik lõplikult allavoolu, sealhulgas ka kalamehepõli, mida ta ometi juba varasest poisipõlvest peale nii kirglikult oli armastanud. Ei möödunud tema nooruses vist küll ühtki nädalavahetust, kus poleks isa või venna, hiljem juba sõbrapoistega mõnd õngeretke ette võetud. Sõita varahommikuti võrriga läbi tühjalt kajavate ja uniste linnatänavate, sõõrmeis asfaldi turvaline- tõrvane hõng ning kuklas aimumas aina tugevnev mere kutse – vot see oli alles tõeline elu!  Ega alati polnudki saadav kalakogus kõige tähtsam, ehkki ta seda oli alalõpmata püüdnud tähtsustada, esmalt  ema, hiljem  naise ees.  Näed sa, täna sain 6 kilo ahvenat, 3 kilo lesta, mõned särjed veel pealekauba …

Aga teisalt, ka niisama vete ääres istuda, loodushääli kuulatada ja omaette mõelda, selles oli mingi seletamatu rahu ja õndsus. See tegi pea klaariks ja pani vere vemmeldama – tahaks  midagi veel, tuleks kuhugi veel pürgida – nagu hing oleks korraga tiivad saanud ja kõrgustesse sööstnud. Pärast oli meel nii hea ja süda kerge, et  lausa lust oli argitoimetuste man tagasi pöörduda.

Koos naise minekuga oli kuidagi seegi tuhin üle läinud. Mitte küll kohe, alguses oli ta püüdnud end püügiga lausa elatada ja kevadeti olidki saagid teinekord päris kobedad, sai ise mitmeks-setmeks ajaks söönud ja jäi ka müügiks piisavalt üle. Tavalisemate püügiartiklite vahele olid nii mõnedki haruldused nagu karpkalad või tuulehaugidki kinni püütud ja vande retseptide järgi ära  maitstud saanud. Aga  siiski polnud tegutsemistel enam õiget minekut sees, midagi oli jäädavalt puudu. Lõppude-lõpuks –  kaua sa ikka üksi delikatesside juures maigutad, kui oma rõõmu kellegagi jagada pole ning ainult unustatud tõotused, vaikiv etteheide, vastuseta jäänud hoolitsusepüüd ja kulumakippuv kodu, mida kellegi nagunii enam vaja ei näinud olevat, tumedate varjudena su ümber lasuvad?

Nii oligi ta ühel õhtul paadi rannale vedanud ja otsustanud – tänasest enam merele ei lähe. Las nad siis imestavad, kuhu see üksik tubli kalamees siit kõrvalisest lahesopist on jäänud, püügilubadel oli nagunii ammust ajast kriips peal …

Ja ta ei läinudki.  Õieti pooleldi juba kiusu pärast. Las see tobe naine siis näeb, mida ta minuga on teinud, las lapsed kurvastavad, et oma tööka isa niimoodi ära unustasid …  Ühtlase tuima ükskõiksusega möödusid nüüd talved ja kevaded, kuni ka  suvedel ega sügistel polnud enam õiget tegu ega nägu. Kuidagi sai enesel hinge sees peetud, aga mis elu see enam oli … Rohkem kunagiste sõbrameeste almustest elamine. Polnud erilist isu enam aeda harida ega toas kõpitseda.  Mingu kogu see kunagine töö ja vaev kõige kaduva teed ja et need antud aastad juba kiiremini lõpule saaksid, vähematki õiget eluisu enam ei ole.

Juba mäletamatuid aegu polnud selle maja lävest üle astunud kellegi muu kui vaid ta enese jalg.  Ega ta õigupoolest teadnuki, kas ta  enam kedagi ootas – elu jäi päev-päevalt temast nagunii kaugemale, maja lagunes, toad olid kuude kaupa koristamata ning aed võssa kasvamas. Kusagilt oli külge jäänud ka vana harjumus alati enda taga kõik uksed kindlalt lukustada ja võtigi veel risti ette keerata, sest mine sa neid ümberkaudseid tea … Ja ega need oma lapsed nagunii ei tule, kõigil ammugi omad elud elada. Nii oli ta vaid iseenda hooleks jäetud, isegi süsimust, tagumist jalga lonkav kass, va reetur, oli viimaks tema juurest jalga lasknud, kui taipas, et enam värske kala lootust polnud.

Ometi tundis ta kevadeti, eriti jäämineku paiku, tuima klompi kurku tõusmas, kui oma kooruva värviga ning aasta-aastalt aina enam pehastuvat paati silmitses. Tihtilugu käis ta siis sihitult mitu tiiru võrgukuuride juures asjatamas ja riivas nagu muuseas rohekashallide siidkardinatena helklevaid võrgupuhmaid, mis möödumisel kutsuvalt oma metallrõngaid kilistasid ning millest üle aastate  ikka veel karget merelõhna hõngus. Ei olnud just harvad juhused, kui sealsamas rippuva kummiülikonna läheduses seistes sigines ei tea kust  pähe kiuslikult sumisev mõte- mis oleks kui prooviks õige veelkord … Nagu mingis nõidusunes siirdus ta siis võrkude juurest edasi kuuri seinale toetatud erkroheliste aerude juurde ja võttis nagu prooviks esmalt ühte kätte ühe,  siis juba teise teisegi, tõmbas kummikud jala otsa, sulges endamisi silmad ning  kuuliski juba tasaseid sulpsatusi enda ümber, kui ta vereva päikesetõusu poole sõudis, pehme tuul nägu paitamas …

                         ***      ***

Järgmine kirgas-kilgendav aprillialgusehommik leidis eest tühjalt kaikuva maja. Üle öösel sadanud kerge lörtsikorra viisid ühed otsustavad jäljed õue alla välja ja sulalumise värava ees mustas reetlik tühimik – paat oli kadunud ja selle omanik oli end viimaks ometi  õnneliku ja täisväärtuslikuna tundes taas näoga mere poole keeranud.

Tagged with:

4 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. Keit T. said, on aprill 1, 2010 at 12:31 e.l.

    Inimesed kes elavad justkui teiste jaoks, samas tegelikult üritades panna teisi enda järgi elama – liigagi tuttav värk. Ja loomulikult kurb ka.
    Igatahes, imho, oli see lugu täitsa hästi kirja pandud, ma elasin küll sisse.
    Ja lõpp oli selline lootusrikas – midagi vähemalt muutus. Kuigi hetkeks tekkisid mul ka väikesed morbiidsed kahtlused…

    P.S. Palun ole nii kena ja pane Category’ks Näoga mere poole, praegu on sul Uncategorized. Kuidas seda täpselt teha, saab vaadata KKK alt (üleval, paremal).
    Ja kui sul midagi selle vastu pole, siis võiksid osa teksti jätta peitu (“Veel…”) taha – siis jääb blogi üldvaade veidi korrektsem ja informatiivsem (kuidas seda teha näeb ka KKK alt)

  2. kaamosrules said, on aprill 1, 2010 at 6:42 p.l.

    Mmm… morbidne jah. Aga VÄGA kaasahaarav, korraga on kahju nii kalamehest kui tema perest, pagan küll!
    Mõnes kohas häirisid natuke linnamehelikud sõnad (aga ma ei tea, ei ela mere ääres ja seega võibolla ma eksin) : püügiartikkel, kalade liigid. Ise kasutanuks mingit teist võimalust sama mõtte väljendamiseks.
    (Viimane lause annab ilmselt tunnistust kadedusest elegantse teemalahenduse üle 🙂 Ausalt!)

  3. irwhammas said, on aprill 3, 2010 at 5:50 p.l.

    Selle loo põhjal annaks juba lühifilmi teha. 😉
    Elasin nii sisse et vaimusilmas nägin juba kogu tegevust.
    Hästi kirja pandud lugu. 🙂

  4. Meretuul said, on aprill 5, 2010 at 10:07 e.l.

    Hakkan juba vaikselt punastama, aga suur aitäh nii tunnustavate kommentaaride eest!!


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: