KIRJUTAJATE KOMMUUN

“Tundmatu ja kummaline valgus” (Meretuul)

Posted in Tundmatu ja kummaline valgus by meretuul on mai 15, 2010

 

Oktoobri lõpp.

Väljas rabistab tihedat suurepiisalist vihma, korstnas ulub soemüüri siibritega lõgistav tuul ning sünkmust taevas ei lase läbi ainumatki kuu- ega tähekiirt. Vaid vana õunapuu koputab oma pahklike ja sõlmiliste sõrmedega rütmiliselt vastu plekist aknalauda. Ta teeb seda nii tuuletu kui tuulise ilmaga ning kuigi sellega peaks juba harjunud olema, tekitab see kodustes siiski sõnatut sisemist judinat. Nagu saatus koputaks väsimatult … aknale.

Korraga on hilissügisene maru äärelinna majadest ka elektri viinud. Suur kivimaja mattub hetkega pilkasse, möirgavasse pimedusse. Kaks last tarduvad peegli ette soolasammasteks.

Kuni süttib esimene küünal. Juba on ema sellega teel kööki, kus süütab esimese toel ka teise ja viimaks lastetoas kolmandagi väikese hubiseva valgusallika. Aeg elustub taas.

Hetke ringi vaadanud, otsustavad lapsed minna uueks muutnud maja saladusi avastama.

Kui teistsugune on kogu kodu ja selles olemine küünla tundmatus, kummalises valguses! Kristall ja lauahõbe helgivad leegihubinas peaaegu ebamaiselt puhvetkapi klaaside tagant ja elutoanurkades konutavad sünged pimeduselaigud venitavad ruumi hiiglaslikuks läbimatuks saaliks. Hinge põnevusest kinni pidades hiilivad tüdrukud kikivarvul toast tuppa, ise omavahel ärevalt sosistades. See valgus nagu ei lubakski valjusti kõnelda, pimedusejõud on hoolimata küünla värelusest võidu saanud. Tondid äratanud. Ühteaegu on põnev ja õudne. Trepist alla külmahingivasse tolmusesse esikusse mineku peale ei julge peaaegu mõeldagi ! Või siiski …?

„Poeme sinna seinakappi“, teeb üks tüdrukutest vargsi käsipuust kinni hoides ja alla esiku poole kiigates ettepaneku. Teine on põnevuseseguse hingevärinaga nõus. Iga sammuga muutub trepp külmemaks, mõni aste nagiseb vastikult ja hoiatavalt, aga tüdrukud ei peatu. Ka küünla heidetav valgus muutub allapoole jõudes aina hädisemaks, aga juba ollaksegi päral.  Võti krigiseb lukuaugus, lakitud vineeruks pääseb kriuksatades valla, lapsed ronivad suurte pappkastide peale ja mässivad end tolmu, koide ja ammukasutatud lõhnavee järele hõnguvate väliriiete sisse. Viimane tulijatest jätab veel vaevu hubiseva küünla trepi alumisele astmele ning tõmbab kapiukse enda järel kinni. Pilkane pimedus matab nad taas endasse. Vaid kummaline imetilluke valgusetriip jääb kuidagi tundmatu, kapisisemusse sobimatuna ukseprao vahelt sisse hiilima.

Tükk aega ei lausu kumbki sõnagi, nad isegi ei liiguta ennast, nii et on kuulda vaid nende tagasihoitud hingeldamist, mis tekkis võrdselt küllap nii trepist tulemisest kui suurest põnevuseihast.

„Kas sina arvad ka vahel öösiti pissil käies, et siin all kapis elavad kollid?“ pärib noorem tüdrukutest viimaks sosinal.

Teine ei vasta kohe.

 „Mm …  ma arvan, et siin võib hoopis huntide koobas olla,“ teatab ta siis mõtlikult.  „Ma olen vahel pimedas nende silmi  hiilgamas näinud.“
„Mina olen vist ka,“ kinnitab õde areldi.

„Aga võib-olla on need hoopiski surnud, kes siin öösiti oma elu elavad,“ jätkab vanem tüdruk oma mõtisklust. „See  kongus ninaga naabritädi ükskord rääkis, et meie maja all on tegelikult vana surnuaed.“

Noorema tüdruku pruunid silmad lähevad õudusest aina suuremaks. aga pimeduse tõttu pole seda näha.

„Aga ega nad ju trepist üles ikka ei saa?“ küsib ta abipaluvalt.

Tumedapäine vanem õde kehitab õlgu. Ta tunneb, kuidas õudusjuttude rääkimine väiksemat hirmutab ja mingil seletamatul kombel see aina innustab teda.

„Sa pead ise õhtuti salapalveid  ja nõiasõnu lugema, siis nad ainult ei saa,“ teatab ta tähtsalt. „Mina igal õhtul teki all loen.“

„Õpeta neid mulle ka,“ palub noorem õde.

„Tegelikult on selleks küünlaid ka vaja,“ lisab teine armulikult. „Erinevat värvi ja erineva suurusega, sest valgust nad kardavad. Nad ei tunne sellist kummalist asja nagu valgus.“

„Kuidas sa neid asju tead?“ pärib väiksem ühtäkki kahtlustavalt läbi pilkase pimeduse õe poole kõõritades.

„Sellelt samalt naabritädilt, ta ise rääkis mulle, et on kusagil maagiate koolis käinud, temalt ma neid asju kuulengi.“
„ja-jah, isa ütleb ikka, et jälle see vana nõid tuleb siia,“ kinnitab  ka väiksem õe arvamust. Samas tuleb talle jälle vana teema meelde.

„Aga mis see surnu mulle teeb, kui ta ikkagi üles pääseb?“

„Ma ei tea,“ kehitab too õlgu. „Äkki röövib su ära ja muudab ka surnuks nagu ta isegi …“

„Aga kuidas ma teda näen, kui ta surnu on?“ jätkab teine.

Vanem on natuke kimbatuses, tuleb välja, et ta polegi nii tark, kui ta  ennast õele ikka näidata on  tahtnud. Ta ei oska paljudele küsimustele vastata.

„Surnuid ei saagi näha, nad on nähtamatud,“ teatab ta siiski vastuvaidlemist mittesallival toonil. „Sellepärast nad nii ohtlikud ongi – hiilivad sulle selja taha, krahmavad sust kinni- ja oledki läinud. Keegi ei pruugi sind enam kunagi leida.“ Viimaste lausete juures suskab ta õele näpuga ribide vahele, nii et too ehmatusest kiljatab.

„Kuss, mis sa kisad, ega sa mingi titt ei ole!“

 Vanem õde on oma kindla postisooni enda arvates tagasi saanud.

„Nii ei tohi teist hirmutada, nii võib surnuks ka ehmatada!“ Tüdruk püüab hirmu ja nördimuse pärast kõigest jõust silma valguvaid pisaraid tagasi hoida …. Äkki jäävad mõlemad kuulatama. Keegi nagu liiguks otse kapi taga või lausa selle sees.

„Kuule, mis see on?“ sosistab noorem tüdrukutest hirmunult ning surub ennast tihedalt õe vastu.

„Ma ei tea … Tasa! Ära liiguta!“ Vanem püüab külma närvi säilitada ning kuulatab hoolega. Ettevaatlikult roomab ta riiete vahelt  ukse poole ning püüab paarimillimeetrisest praost välja kiigata. Miski või keegi tundub esikus tõepoolest liikuvat, sest küünal trepimademel hubiseb nõrkades õhuvoogudes kuidagi kummastavalt ja võõralt. Oot, ja nüüd … jah, tõepoolest, nüüd on kuulda ka rasket hingeldamist, kusagilt õige siinsamast.

„Appi, ma kardan!“ kiljatab väiksem tüdruk poolhääli, kes on seda samuti kuulnud, ning hakkab kapinurka litsutuna vaikselt tihkuma. Ka vanem õde tardub paigale. On ilmselge, et keegi püüab uksest sisse saada. Ta kõhkleb veel hetke, kas hoida ust vägisi kinni või anda alla. Hirmusegasena laseb ta viimaks siiski uksest lahti ning hakkab samuti igaks juhuks kiljuma …

                                                   ***     ****

„No misasja te siin oma arust teete?“ kostub samas isa kergelt pahane hääl. Ta on just ahju kütet  juurde viskamas käinud ja ta  tolmused üleriided õhkavad veel söehõngu järele. „Mina veel mõtlesin, et kass kurinahk krabistab siin pimedas  pahandust teha, aga teie hoopis!“

Tüdrukud ei kosta sõnagi. Nad on alles iseenda õudusjuttudest hirmul ja samas otsatult õnnelikud sellest ebamaisest olukorrast pääsemise üle, ronivad kibekähku kapist välja ning tipivad hiirvaikselt trepist üles. Tagasi vaatamata, sest mine sa neid surnuid tea …

Vahepeal on ema kartulid ja seenekastme valmis saanud. Kogu pere koguneb laua ümber, ent on tavalisest käratum. Toitki maitseb ses salapärases, ent turvalises sünguses teisiti. Tüdrukute põsed õhetavad alles läbielatud seiklusest ning nad on südamete pekseldes teineteisele kinnitanud, et see jääbki vaid nende kahe saladuseks, et vanemad ei pea neist viirastuslikest uidudest kunagi midagi teda saama.

Puupliidi alt vilkuv tuli heidab oma mängivate leekide kuma põrandale ja korraga tekib tahtmine olla vaid selle kuma sees… Väljas huilgab maru,  puuoksad pekslevad vastu aknaruute ja kusagil maja sügavustes luurivad ringi veel tondijuttude varjud, aga neil siin keset tundmatut, kummalist valgust on nüüd otsatult soe ja mõnus.

Tagged with:

Üks vastus

Subscribe to comments with RSS.

  1. kaamosrules said, on mai 17, 2010 at 7:02 p.l.

    Mulle meeldib, kuidas sul on õnnestunud laste kõne lastepärasena hoida (see on tegelikult üks väga suur kunst).
    Emotsioonid ja õhkkond on edasi antud nii tõetruult, et mulle tulid lausa omaenese põnnipõlve hirmud meelde 🙂


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: