KIRJUTAJATE KOMMUUN

Pardisupp (Werewolf24)

Posted in Pardisupp, Uncategorized by werewolf24 on detsember 25, 2011

Kaua aega tagasi elas ühel kaugel maal üks noor emane part. Ta oli sel aastal munenud oma esimesed munad ning just nüüd haudus ta neist välja oma esimesed 4 imearmast pojakest. Nad kõik kasvasid väga kiiresti ja nüüd oli lõbu ning lusti laialt- oma päevad veetsid nad kodutalu pisikeses tiigikeses ujudes, ning lustides. Söögiks otsisid nad veepinnal kasvavaid taimi ja seal elavaid putukaid.

Pardiema pani oma poegadele nimeks piiks, prääks, piiks-piiks, ning prääks-prääks. Ta armastas neid väga. Peale nende elas talus veel teisigi parte ja pisikesed pojukesed mängisid meeleldi ka nendega. Igav ei olnud neil kunagi.

Siis aga tuli sügis ja ilmad muutusid iga päevaga külmemaks. Peagi kattis maad esimene lumekate ja sellele järgnesid külmad talve ilmad, mille tulemusel tiigivesi muutus libedaks jääks. Pardipojad ei saanud enam õues olla ning nüüd istusid nad nukralt partlas, nokad vastu pisikest akent surutud, kust nägi välja aga ka seal polnud midagi vaadata, peale valgete lumehangede.

Ühel päeval astus partlasse perenaine. „Imelik,“ mõtlesid pardipojad. „Tavaliselt ta sel kellaajal süüa ei too.“ Kuid nende imestuseks ei tulnudki perenaine söögikotiga. Selle asemel hakkas ta parte hoolega vaatama ja võrdlema. Lõpuks valis ta välja neist kõige suurema ning lahkus temaga partlast. Pärast seda ei näinud pardid teda enam kunagi.

Pisikesele pardikesele, kelle nimi oli Prääks, ei andnud aga rahu, see et kõige ilusam, tugevam ja suurem neist ära viidi. Ta mõtles, et ju ta siis kuskile soojale maale saadeti. Kuhugile kus on kogu aeg suvi ja tiigivesi pole kunagi jääs!

Aeg läks ning vahetevahel tuli perenaine jälle mõnele pardile järgi, ja oi kuidas Prääks neid parte kadestas! Ta hakkas tublisti rohkem sööma, kui varem, et ka ise sama ilusaks, tugevaks ja suureks kasvada, et ühel päeval ometi tedagi välja valitaks!

Kevadel haudus pardiema uued pojad ja kui need koorusid, sai Prääks nendega vees hullates jälle mängida. Kuid siis tuli taas sügis ja talv, tiigivesi jäätus ja paks lumi kattis kogu maa. Nüüd istusid uued pardipojad partla akna taga ning igatsesid välja. Prääks aga igatses endiselt valitud saada. Ta teadis ju küll et kevadel jälle lumi sulab ja saab tiigivees mängida. Aga olla see üks, kes enam tagasi ei tule- kasvada suureks ja ilusaks- see oli tema suurim soov.

Lõpuks tuli päev, mil see ka temaga juhtus. Perenaine valis välja just tema! Oi kui õnnelik nüüd Prääks oli, enne partlast välja viimist hüüdis ta teistele:“ Mind viiakse soojale maale, seal ei jäätu tiigivesi kunagi!“ Teised jäid teda imelikul ja kahetseval pilgul vaatama, tundes et neil on noorest pardist kahju, kuna ta on mõistuse kaotanud.

Seejärel viis perenaine pardi tuppa peremehele vaadata. Too sakutas teda sulgedest, kiskus ta tiibu ning lausus siis:“ Sellest küll jõulupraadi ei saa, aga noh uusaasta öö maitsvaks pardisupiks ta ikka kõlbab!“

Vaene Prääks ei saanud midagi aru, mis nad rääkisid, ootusärevalt lasi ta oma pea pakule sättida, siis käis mingi mütsatus ja järsku oligi part tiigivees ning päike tema pea kohal oli kuumem, ning soojem, kui iial varem.

Tagged with:

7 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. Rattus said, on detsember 26, 2011 at 3:11 p.l.

    Helge jutt ju tegelikult!
    Part sai sinna, kuhu tahtis.
    Mulle meeldib!

  2. kaamos said, on detsember 26, 2011 at 11:00 p.l.

    Selline ots sobiks omalegi. Plaks ja paradiisis.
    Aga su lugusid lugedes mõtlen ikka, et miks nad (need teised, noh!) mind õudukamutiks kutsuvad. Nad (ikka need teised!) pole vist sind lugenud 😀
    Hoolimata võrdlemisi helgest lõpust oli lugu ikka üsna judisemaajav. Või on mul lihtsalt liiga kohev fantaasia.

  3. werewolf24 said, on detsember 27, 2011 at 5:08 p.l.

    mis sind judisema pani? Selline on ju elutõde… 😀 Iga kodupart saab lõpuks praeks või rebase roaks…

  4. kaamos said, on detsember 27, 2011 at 7:01 p.l.

    Sildiks on “muinasjutt”, aga kus on “elavad siiani, kui ära pole surnud”? Ai-vai, sedasi võib ju arvata, et Punamütsike väljus hundi kõhust sealtkaudu ja samal moel kui muu toit ja Tuhkatriinu leidis (heal juhul) mõne tuhajuhani, mitte printsi? 😀

    Ok, ok, muidu norin 😀

  5. werewolf24 said, on detsember 27, 2011 at 8:53 p.l.

    oh sind küll, sa ka tänapäeva muinasjuttudest midagi ei tea! Tänapäeva lapsed on juba sünnist saati igasuguste arendavate mänguasjadega nii ära arendatud, et nad saavad sellist muinasjuttu lugedes kohe aru peidetud lõpust, mis teeb sama välja, kui elavad siiani, kui pole ära surnud… Ehk siis, pardike sattus taevasse- kas seal saab ära surra? Loomulikult mitte, seal ollakse igavesti ja elatakse õnnistuses… Hmmm… Huvitav miks see viimane lause mulle suitsiidi mõtted peale ajas? Ai kurja, enesetapjad ju paradiisi ei saanud… Oli vist nii?

  6. kaamos said, on detsember 27, 2011 at 9:22 p.l.

    Enesetapjad maeti surnuaia müüri taha, vähe, et paradiisi – isegi teiste koolnute seltsi ei lubatud!

  7. irwhammas said, on detsember 29, 2011 at 6:32 p.l.

    Hea muinaslugu ülima lõpuga.
    😉


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: