KIRJUTAJATE KOMMUUN

surma põhjustamine ettevaatamatusest (Werewolf24)

Posted in Surma põhjustamine ettevaatamatusest by werewolf24 on jaanuar 10, 2012

Üldiselt oli tegu ju ilusa ajaga- kellele ei meeldiks siis sahisev lumi, elevuses lapsed ja kingikuhjad kuuse all? Minule oli see aeg alati muinasjutuline ja imeline olnud. Viimased aastad olime neid pühi veidi teisiti pidanud. Nimelt olid meil nüüd lapsed. Kaks imearmast tütrekest, kõigest aastase vanusevahega!

Hakkasime ka sel aastal siis maale mehe vanemate juurde sõitma. Ettevalmistustega alustasime juba hommikul- vaatasime üle kas kõik kingid on ilusasti pakendid leidnud ja ikka olemas. Mehega olime mõlemad loobunud üksteisele kallite kingituste tegemisest, ikka eesmärgiga, et laste kingikott oleks suurem ja uhkem! Kuid see ohverdus tundus väike, kui nägid siirast rõõmu laste näol kingituste avamisel!

Kiire hüpe veel kaubanduskeskusesse, kust varusime toidumoona- mandariine, komme, verivorsti ja kõige tähtsamat- piparkooke. Nii tore on neid pärast ju vanaema juures koos lastega kaunistada!

Istusime tagasi autosse ning 2 tundi kestev sõit võis alata. Kohale jõudes tervitas meid suur koer, kes oli õnnest hullumas, nähes lapsi ja meid, nüüd saab ju palju lumes möllata! Toas võttis meid vastu ahju soojus, kapsa ning prae ja värskelt tuppa toodud kuuse lõhn. See kõik oli imeline ja kõige parem oli teadmine- varsti on kõik siin, me ehime kuuse, sööme, tuleb jõuluvana, avame kingid ja siis lähevad kõik väsinuna oma koju tagasi. Teadmine, et mõnda sugulast sa näedki vaid kord aastas jõuluõhtul oli meeliülendav ja soe.

Söögilaud oli külluslik nagu alati, kingid täpselt need mida taheti, räägiti uudistest, mis kellegi peres oli muutunud ja uut. Joodi klaasike hõõgveini ja see oligi kõik. Rohkemaks alkoholiks ei näinud keegi vajadust.

Vaikselt hakkasid sugulased-lähedased end kodu teele seadma. Nii ka meie. Panime lapsed turvatoolidesse, istusin ise kõrvalistmele ja mees asus rooli. Lapsed mängisid autos oma uute nukkudega, mina uurisin fotoaparaati, mis jõuluvana oli toonud.

Kõik oli nagu tavaliselt, laia valget lund sadas, külma oli võib-olla miinus 5, mitte rohkem. Tee oli täis autoratta jälgi, mis sõitsid otse, ikka edasi ja edasi, mööda teed. Seejärel liikusid need veidi vastassuunda, siis veel veidi ja veel. Järsku oli tee täis oma vahel ristuvaid jälgi ning äkitselt läksid edasi vaid ühed jäljed, või õigemini- tulid vaid ühed jäljed. Eemal puude vahel metsas kallistasid teineteist kaks autot, mõlemal mootorid veel soojad.  Kiirabisireenid huilgasid, politsei oli hetk tagasi sündmuspaigale saabunud.

***

Kaks pisikest tüdrukut istusid kiirabi ooteruumis. Inimesed sagisid nende ümber ikka edasi ja tagasi. Keegi ei märganud neid. Vanema silmist voolas üks pisar, noorema silmad olid nutmisest punased. Nad toetasid pea üksteise õlale ning hetkekski- mitte korrakski ei lasknud nad teineteisel käest lahti.

„Kus on emme?“ kajas küsimus nende pisikestes peakestes ikka uuesti ja uuesti. Nad ei mõistnud seda, kui kiirabi arstid omavahel rääkisid:“ Kohutav õnnetus. Libedal teel kaotas auto juhitavuse ja ta pidi kokku põrkama just selle sõidukiga! Sellega, milles sõitis noor pere. Mis saab nüüd lastest? Mõlemad vanemad hukkusid…“

Samuti ei mõistnud nad kohtuniku otsust pärast istungit:“ surma põhjustamine ettevaatamatusest.“ Ega seda kui pool aastat hiljem väiksem neist endale uue kodu leidis. Kuid vanem, tema jäigi lastekodusse.

Alles nüüd, kui vanem neist oli 18, otsis ta oma pisikese õe üles. Nii nad siis seisid seal, jälle ühel jõululaupäeva hommikul- külmas tuules ja langevates lumehelvestes, nii nagu 15 aastat tagasi. 15 aastat tagasi, mil neid jõhkralt teineteisest lahti rebiti. Kaks õde- saatuse kiuste teine teist elu elades, vaatasid lõpuks üksteist. Vaatasid oma sarnaseid näojooni- ilusaid pikki blonde juukseid, mis mõlemal olid ühesugused. Meenus mõni hägune mälestus varasest lapsepõlvest, päevast mil nad istusid kahekesi kiirabi ooteruumis ja ootasid. Ootasid kuna ema tuleb.

Tagged with:

13 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. Rents said, on jaanuar 11, 2012 at 12:20 e.l.

    Eestis õnneks või kahjuks see asi vist nii hirmus ei ole, sest kehtib põhimõte, et lapsi ei lahutata. Aga siiski tänan õnne, et mul on kokkuhoidev suguvõsa, kus elu seeski ei lastaks kellegi lastel lastekodusse sattuda, keegi ikka nad enda juurde võtaks. Kurb lugu.

  2. werewolf24 said, on jaanuar 11, 2012 at 11:00 e.l.

    Ma ei ole kursis Eesti seadustega aga kui lapsi ei lahutata, siis oleks mõnes mõttes lugu veel kurvem. Kui suur oleks tõenäosus, et keegi lapsendab kaks last? Suure tõenäosusega jääks siis mõlemad lastekodusse ja ma pole just väga kindel kas see on parem kui nende lahutamine?

    • juhuslik mööduja said, on veebruar 26, 2012 at 11:53 p.l.

      Ma tean kolme peret, kes on lapsendanud kaks last. Mu enda kolm korraga lapsendatud last magavad praegu lastetoas, voodid karvaseid loomi täis. Nii et lapsendatakse küll mitut last. Kaks blondi tüdrukut … nende peale läheksid võimalikud lapsendajad kaklema. Ka on nii, et normaalsed sugulased lapsi lastekodusse viia ei lase, nõuavad turvakodust (kuhu ootamatult vanemliku hoole kaotanud lapsed peaks kõigepealt sattuma) kohe välja. Lastekodusse satuvad reeglina lapsed, kelle kogu suguvõsa on liiga purjus, et laste puudumist märgata.

      Vabandust, et teemaväliselt sõna võtan, lihtsalt … ainult emotsioonist jääb väheks, natuke taustauuringut annaks usutavama loo.

  3. irwhammas said, on jaanuar 11, 2012 at 5:38 p.l.

    Mina nõustun Rentsi arvamusega.
    Isiklikult tean juhtumit, kus vanaema võttis lapselapsed oma hoole alla, olgu nii nadi olukord kui tahes, kasvatas ta nad siiski üles.
    Tegelt mitu juhtumit…

    Lugu ise on sügava melanhoolse alatooniga.
    Mul puges pisike äng lugedes veidiks ajaks hinge.
    Aga… Pole paha!
    Natuke oli peamurdmist, kus siis ikkagi episood ärr lõppes ja teine algas.
    Mitmekordsel lugemisel adusin need kohad ära.

  4. kaamosrules said, on jaanuar 11, 2012 at 9:18 p.l.

    Kõhedusttekitav lugu, minu puhul seda kõhedam, et detailid ses loos on natuke tuttavad (Werewolf on mulle päris lähedane inimene, kes ei tea. Koer ja lapsed ja ahi…)

    Mis sellise sündmuse tõenäolisusesse puutub, siis mu enese suguvõsas on üks lugu, kus noorem õde leiti vanema õe poolt üles alles mitukümmend aastat hiljem Venemaalt, kõik toimus suguvõsa vaiksel nõusolekul ja vaikimisel. Õudne ja julm juhtum.

    Werewolf: proovi oma lugudesse vähem isiklikke tundeid sisse tuua. Soovitus kõlab pentsikult, aga väga emotsionaalse jutu puhul läheb lugu ise emotsioonide all katki. Katarsis loo kirjutamisest tekib, aga see saab liiga isiklik ja haigettegev. Kui see pole muidugi loo kirjutamisel eesmärk omaette.

    Muide – loo alguses oled paremini kui mina seda kunagi olen suutnud kirjeldada pühedeõhkkonda, seda näksivat ärevust ja pisiasjade sära.

    • werewolf24 said, on jaanuar 15, 2012 at 2:25 p.l.

      Ilmselt olen seda tüüpi inimene, kes kirjutab endale, mitte teistele.
      Kui ma kirjutaksin ilma enda isiklike tunnete sisse toomiseta, oleks see sama, mis maalida ainult neid asju mida ma maalida ei oska…

      • kaamosrules said, on jaanuar 15, 2012 at 7:54 p.l.

        Selleks, et maalida leevikeseparve ei pea leevikesed alati silme ees poseerima 🙂
        Sa oskad, sa lihtsalt arvad, et ei oska. ;D

        • werewolf24 said, on jaanuar 20, 2012 at 10:34 p.l.

          Kas see leevikese parve maalimine oli seotud tagatoaseinal rippuva maaliga, kus ma ka leevikese parve maalisin? 😀 Ilmselt siiski mitte, sa poleks ju nii julm?!

          • kaamosrules said, on jaanuar 21, 2012 at 2:17 e.l.

            No natukene on seotud jah. Aga miks julm – ma tahan sellega öelda, et sa ju oskad, oskasid ka selle maali puhul, oskad ka juttudes – sa lihtsalt ei tea veel. Ega ei saagi teadma kuni ei proovi 🙂

            • werewolf24 said, on jaanuar 25, 2012 at 10:35 p.l.

              Hmm… Sellepärast ma ei saagi nii kirjutada nagu sina seda teed- kirjutan ja ongi valmis. Minu puhul toimub see nii- kirjutan, poole aasta pärast loen läbi ja kirjutan edasi. Siis jääb vb kuu või kaks vahele jne jne. Tavaliselt ei saagi mu lood kunagi valmis, sest ma unustan nad ära. Või siis sellepärast, et vihkan raamatute lõppe…

              NB! Maali puhul ma oskasin joonistada mingid punase kõhuga linnud aga mitte leevikesed! Ja lisan veel seda, et nagu sa tead on ka see maal endiselt veel poolik… :S 😀

              • kaamosrules said, on jaanuar 26, 2012 at 8:32 p.l.

                Pilt on tip-topp.
                Sa oled väga tugev tüüp, kui suudad kord kirjutatud ümber teha.
                Päriselt.
                Mina kirjutan loo ja unustan selle.
                Kohe nimoodi unustan, et olen võimeline seda mitu korda ühte ja samasse kohta üles riputama (Poognas just juhtus, vaju häbi pärast maa alla).

  5. Rattus said, on jaanuar 12, 2012 at 6:54 p.l.

    Kurb lugu.
    See üleminekukoht lõik enne tärne oli veidi segadusseajav, oleks tärnid võinud juba varem alata, et jutustaja vaatenurga muutumist määrata.
    Liigne emotsioonidel mängimine võib mõnikord vastupidise reaktsiooni tekitada.
    Kui alguses on kirjeldav tunnetatav ja kaasaelatav, siis lõpus muutub see külmaks faktide loeteluks.
    Mitte, et ma lugu ehk jutustajat külmaks peaksin.
    Perede lahutamise kohta ütlen, et on igasugu juhtumeid.

    • werewolf24 said, on jaanuar 25, 2012 at 10:30 p.l.

      Nüüd kus loo kirjutamisest on aega möödas nõustun täielikult sinu arvamusega 😀


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: