KIRJUTAJATE KOMMUUN

Lusikas (Lemps)

Posted in Uncategorized by Lembit Lembit on märts 12, 2012

„Jah, olgu, ma võtan siis selle.“
Aga kogu tema mikromaailm oli kildudeks purunenud.
Jagada kellegi tundmatuga 16 tundi ühte pisikest ruumi.
Kuradi karneval. Et see ka just nüüd pidi toimuma.

Egela astus kassaletist eemale ja surus vastikustundega peos piletit mis oli tema maailma lõhkunud.
Ta jäi viivuks seisma, püüdes vabaneda kivikesest kinga sees, tehes varvastega liigutusi millega need sugugi harjunud polnud.
„Või läheks ikkagi lennukiga, ja valmistaks seminari kodus ette.“
Ei, see oli veel halvem variant. Ta vajas seda rongi rütmilist lainetust, seda eraldatust ja rahu.
„Eraldatust ja rahu?“ Aga kui sattub kupeekaaslaseks keegi nilbe elumees, kes hakkab ligi tikkuma? Või mõni suhtlemisvaeguses vaevlev vanamemm, kes oma lapselastest lugusid heietab?

„Olgu, aga lennukiga kah ei lähe. Lõppudelõpuks saab magamiskohale katte ette tõmmata ja siis seal rahus olla,“ ja Egela astus otsustaval sammul edasi – kivike endiselt kinga sees oma pisikest mikroelu elamas.

Mõõdukas hall kohver veeres mossitades Egela selja taga mööda kitsast koridori.
„Nii, siin,“ ja Egela lükkas hoogsalt kupeeukse lahti.
Tühjus. Reisikaaslast ei olnud.
„Äkki ei tulegi,“ käis lootustandev mõttevälgatus peast läbi, kuigi see ei tundunudki enam nii oluline olevat.
Kujutluses oli Egela vaim juba valmis kellegagi seda pisikest ruumi jagama ja oli oma resoluutse, tõrjuva hoiakugi varna valmis riputanud.
Tegelikult see resoluutne hoiak oli tal alati kusagil käeulatuses, kaitsmaks ebaolulise eest. Nagu kilp millelt põrkasid tagasi tarbetud tunded ja emotsioonid, sõltumata sellest kas need tulid seest või väljast. Paljuski just tänu sellele kilbile oli ta jõudnud sinna, selle ihaldatud edukuseni.

„Tere. Me oleme vist mõnda aega reisikaaslased.“
Kupeeuksel seisis keskmisest veidi lühemat kasvu meesterahvas. Tal olid hõredad heledad juuksed ja tema helehallide silmade ees olid mustade raamidega prillid.

„Oh õudust, täielik maitselagedus, selliste raamidega prillid,“ oli Egela esimene mõte.

„Jah, tundub nii, et astuge aga edasi ja tundke end nagu… nagu rongis,“ ütles Egela naeratades ja samas tajus, et rikub juba oma resoluutse hoiaku plaani.

Mees sisenes samuti kergelt naeratades ja asetas oma suhteliselt kõhetu seljakoti magamisaseme jalutsisse.

„Kaugele siis minek on?“ küsis mees osavõtmatu huviga.
„Lõppu,“ naeratas Egela uuesti.
„Sama siin, kuigi päris kindel see veel polegi.“

Sellega nende esialgne jutuajamine piirduski. Mees ehitas endale voodinurka patjadest mõnusa seljataguse, koukis seljakotist raamatu ja asus seda lugema.

„Mis raamatut loed?“ küsis Egela mehe poole vaadates ja rikkus sellega jälle oma resoluutse hoiaku plaani.

„Kellele lüüakse hingekella.“

„Outs, Hemingway, minuni ta kirjutised kuidagi kohe ei jõua. See tundemaailm mis ta ehitab on kuidagi, kuidagi…“ Egela tegi kätega ringe leidmata vajalikku sõna.

„…liiga otsene?“ küsis mees üle prilliraamide reisikaaslase poole vaadates.

„Ei, pigem võlts, või võlts ei ole õige sõna, liiga illusioone ehk.“

Nüüd oli jälle mehe kord naeratada. „Ma loen seda kolmandat korda praegu. Mulle meeldib just see kuidas siin kogu see segane maailm – sõda ja surm on vastandatud ühele ainsale kirehetkele. See kuidas kõik millesse me usume ja mille poole pürgime on teisejärguline…, isegi surm on siin teisejärguline, või siis isegi tegelikult mitte teisejärguline aga kõik kokku nagu moodustab terviku ja ilma selle kirehetketa oleks see tervik justkui poolik tervik. Ma usun, et ma ei loe seda viimast korda. Mõni raamat lihtsalt on selline mis viib jälle uuesti lugedes nagu sammukese edasi.“

„Sa vist loed üldse palju?“

„Ajaliselt vist mitte aga ma olen selline kiire lugeja ja reisimisel on ikka paar raamatut kaasas.“

„Mul ei ole kahjuks ammu enam mahti olnud midagi lugeda. See rongisõit siin samuti tegelikult plaanitud seminariks ettevalmistusele kasutada.“

„Olgu ma siis ei sega sind rohkem,“ ütles mees järjekordse naeratuse saatel.

Egela võttis kohvrist läpaka ja hunniku pabereid mis olid elegantselt erinevat värvi pabermarkeritega kaunistatud ja sukeldus töösse.
Tegelikult oli tal isegi hea meel, et pidi olude sunnil kupeed selle võõraga jagama. Ta ei teadnud küll miks aga kuidagi meeldiv ja kerge oli selle võõraga koos ning ka töö sujus kiiresti ja ettekanne
tundus parem kui kunagi varem tulema.

Koputus uksele.
„Jah.“
Uksele ilmus tumesinises liibuvas vormirõivas naine.
„Soovite ehk midagi? Süüa, suupisteid, joodavat?“

„Ei aitäh, mina ei soovi midagi, või siis tegelikult ühe tee võtaks – harilik must tee sidruniga,“ ütles mees raamatut käest pannes.

„Jah, mina jooks ka ühe tee – samuti sidruniga.“

„Hästi, ma toon siia,“ ja uks sulgus.

„Naljakas aga ma joon ainult rongis teed. Muidu kuulub mu kirg ikka kohvile,“ ütles Egela.

„Mina jälle joongi ainult teed ja kohvist ei oska üldse suurt lugu pidada.“

Peale lühikest viivu küsis Egela: „Need on sul lugemisprillid, eks?“

„Jaaah?“

„Aga sul olid need ees, kui tulid?“

„Hm, väga terane tähelepanek, töötad juristina?. Aga need prillid olid mul ees, sest vaatasin vahetult ennem piletilt kupee numbrit.
Ja nüüd sa küsid kindlasti veel, et kuidas sõidan lõppu aga päris kindel veel ei olegi?“

„Jah, tegelikult see jäi kõrvu küll aga sellelegi on loogilisi vastuseid ja seda ei olnud plaanis küsima hakata, pealegi on see liiga isiklik,“ ütles Egela kiire grimassi saatael, mis polnud päris naeratusena mõeldud.

Väljas hakkas hämarduma ja üksikud rongiaknast mööda vilksatavad puud olid muutunud tumedateks kogudeks.
Lauakesel akna all õõtsusid rataste rütmis kaks tühja teeklaasi ja piidlesid teineteist silmanurgast.
Egela tõstis silmad oma töölt ja tajus järsku, kui eriline see seekordne reis on. Mees, tema, need kaks teetassi ja nende vahel vaikselt rataste rütmis vibreeriv lusikas…, nagu kompassinõel mis näitas aknast välja tühjusesse. Jah, seda just Egela tajuski. Kõik väljaspool seda kupeed oli järsku kuidagi tühi ja teisejärguline. „Isegi surm on siin teisejärguline,“ kuulis ta kusagil peas mehe sõnu.
Kui surm on teisejärguline, mis on siis see esmatähtis…, elu? Elu mõiste laienes järsku Egela sees hirmuäratava kiirusega ja tahtis puruks rebida kõik selle, mis tema jaoks seni oluline oli olnud.

„Ma lähen värsket õhku hingama…, mul on…, ma tahan…, ma ei saa…“

Mees oli püsti tõusnud ja vaatas Egelat ainiti, ilma igasuguse nähtava emotsioonita, kuid tundus siiski, et ta mõistab seda mis toimub ta kaaslase sees. Ta ulatas vaikides käe. „Jah,“ oli ainuke mis ta ütles.

Egela ulatas vaikselt käe kuigi teadis, et see võib viia lõpliku plahvatuseni.
Jah, puudutus, see puudutus, mis kandub mööda keha lainetena laiali ja vallandab ürgsed instinktid ning viib mõistuse.
Egela tõmbas käe järsult tagas ja surus selja vastu ülemise korruse magamiskohta, üritades hingamist kontrolli alla saada.
Mees seisis tema ette, peaaegu tema vastu ja vaatas sügavalt Egela silmadesse. Egela üritas pead kõrvale pöörata kuid ei suutnud silmi sellest pilgust lahti rebida kui mees puudutas õrnalt käeseljaga ta kaela. See oli midagi metsikut ja raevukat, midagi mis võttis ja andis samaaegselt, midagi mida Egela polnud veel eales kogenud. Enam ei hoolinud ta oma eetilistest normidest ega rebenevatest õmblustest. Kaks keha pidid üheks saama ja seda nõudis ürgne instinkt millele Egela oli jäägitult allunud. Aeg peatus ja valgus lõppes. Ainult pisike alateadvuse jupike oli veel säilinud ja takistas seda lõplikku vabanemist, vabanemist mida Egela nüüd nii metsikult ihkas.
Rong kihutas tumedas õhtus ja vilistas lärmakalt vastassuunast tulevale sugulasele. Õhk täitus rataste raksumise, tsisternide kolina ja rongiviledega, jätmata ruumi ühelegi teisele helile.
See oli see hetk kus võis loobuda sellest viimasest reaalsuse killukesest, et lärmakalt välja lasta kogu oma sisemine energia. Vabaneda vabanemise pärast, loobuda loobumise pärast ja saada saamise pärast.

Egela ajas ennast oma magamisasemelt istukile ja vaatas aknast välja, kuigi väljas oli juba päris pime ja midagi tegelikult enam näha ei olnudki. Ka mees oli seal tema selja taga aga Egela ei vaadanud tema poole.
Lusikas laual võbeles endiselt nagu kompassinõel ja näitas aknast välja, kuid enam mitte tühjusesse. Midagi oli muutunud ja maailm oli justkui pööranud ennast lusika all.

Egela võttis maast oma pluusi ja tõusis. Ukse kohal olev valgusti joonistas ta pehmed kontuurid õhtupimedusse. Ta keeras end mehe poole ja ütles: „Ma ei tea kus ma olin.“

„Sa ei tea? Sa olid maailma lõpus…, ja selle alguses. Ja sa võtsid ka minu sinna kaasa…, ja võimalk, et ka meie naabrid kõrvalkupeedest.“ Seda öeldes ei suutnud mees naeru tagasi hoida, kuigi natuke vist üritas.
Aga Egelale tegi see samuti nalja. Selles muutunud maailmas ei olnud järsku enam oluline mida teised arvavad.

„Ma arvasin, et see vastutulev rong summutas mu hääle.“

„Vastutulev rong? Siin lõigul on ainult üks rööpapaar. Et õnneks ei tulnud meile siin ühtegi rongi vastu.“

Egela pani silmad kinni ja raputas pead. „Brrr, ilmselt on seal maailmalõpus üsna tihe rongiliiklus. Aga ma lähen nüüd joon ühe tee, või midagi, või ma ei tea, ma pean hetke selginema, ma ei ole veel aru saanud mis minuga toimub.“

„Jajahh, muidugi.“

Egela riietus kiiresti ja suundus restoranvaguni poole. Ta võttis akna all istet ja tellis ühe tee, kuigi ei joonudki seda ja vaatas lihtsalt aknast välja millelegi mõtlemata. Ta oli lihtsalt nii kuradima õnnelik. Miks? Mis oli siis õieti juhtunud? Vabanemine. Jah vabanemine, kogu maailm oli ahelad heitnud ja Egela silmadelt oli kae rebitud. Kõik mille poole ta oli püüelnud tundus järsku nii tähtsusetu.

Rong peatus viimases hilisõhtuses peatuses.
Inimesi tuli peale ja läks maha. Jäeti hüvasti ja tervitati.
Üks poiss ja tüdruk möödusid käsikäes aknast mille juures Egela istus.
„Jah, enam ma oma õnne käest ei lase.“
Egela tõusis ja hakkas tagasi kupeesse liikuma.

Ta tõmbas hoogsalt kupeeukse lahti nagu oma reisi alguseski.
Tühjus.
Ei olnud meest, raamatut, tema seljakotti ega ka Egela halli mossitavat kohvrit ja läpakat. Ainult lusikas laual võbeles endiselt liikuma hakanud rongi rütmiga kaasa tantsides.

„Lõppu, kuigi päris kindel veel polegi,“ meenus Egelale.

Ta istus oma magamisasemele akna all ja naeratas endamisi.
See oli parim mis sai juhtuda.

Tagged with:

5 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. Rattus said, on märts 12, 2012 at 8:35 p.l.

    Hea jutt.
    (Need komakohad, Teie Komapolitsei!)
    On kirge ja on mõtisklust.
    Ei oskagi öelda, aga mulle kohe meeldis. Selline ladus.

  2. Rents said, on märts 12, 2012 at 9:24 p.l.

    Mulle see küll ei meeldinud, et Nipernaadi ka tüdruku läpaka tuuri pani. 😀 Muidu oli naljakas lugu, jättis mulje, et mõni nohikust poiss uneleb, kuidas kirjandus võib tal skoorida aidata. 🙂

    • Rattus said, on märts 12, 2012 at 9:29 p.l.

      Ahh, kurrja, selle varanduse pännapaneku lasin ma eelnevast heldimusest silma alt läbi nii, et ei pand tähelegi!
      Jah, see muudab.

  3. Kaamos said, on märts 12, 2012 at 10:10 p.l.

    Too naine oli küll väga kaua elanud nagu köielkõndija ja sellest nii pagana halvatud, et selline juhuslik meelelisusesööst teda nõnda vabaks tegi.
    Hää jutt, loogiline ja kirglik.
    Mulle isegi meeldis, et maguslääget õnnelikku lõppu ei olnud.

  4. irwhammas said, on märts 13, 2012 at 7:46 p.l.

    Mis ma oskan lisada, kui juba eelkõnelejad on kõik ära öelnud.
    🙂
    Puuduvad komad tekitasid veidi meeleolu langust, muidu on lugu meisterlikult lahti rullitud…


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: