KIRJUTAJATE KOMMUUN

Piparkoogimajake (Lembu)

Posted in Uncategorized by Lembit Lembit on aprill 15, 2012

Suurkuri istus mõtlikult laua taga ja kõigutas jalgu.
Ta oli välja valinud projekti mis pidi talle selle ihaldatud Suurkurja tiitli kindlustama.

„Piparkoogimajake“ oli projektile suurelt peale kirjutatud.
Suurkuri oli palju eeltööd teinud ja just selle välja valinud, kuigi tüüpnimes midagi paljulubavat polnud, tundis Suurkuri, et just see on projekt mis talle tunnustuse võib tuua.

Homme tuli tegutsema hakata ja siis kahe päevaga ennast tõestada.
Suurkuri oli enesekindel ja tundis just selle projekti puhul arenemisvõimalusi.
Liiga palju lubadusi Joonas, ütles Suurkuri endamisi ja tema näole levis rõõmus irve.

Joonas istus mõtlikult laua taga ja kõigutas jalgu.
Ta oli välja kirjutanud tööd mis tuli veel ennem jõule ära teha ja nüüd sellele nimekirjale otsa vaadates oli selge, et tuleb väga töine nädalavahetus.
Noh, mis seal siis ikka, vähemalt uneaja kallale ei ole vaja minna.

Joonas hingas sügavalt välja ja lülitas arvuti sisse.
Kõigepealt tuli see silla projekt ära lõpetada, mis oli kõige olulisem ja mille kallal Joonas oli viimased pea kuu aega palehigis vaeva näinud.

„Kaks Mikrokurja kohe siia,“ röögatas Suurkuri nii, et mingil hetkel tekkis tal hirm oma häälepaelte pärast.
Hetke pärast seisid kaks Mikrokurja tema ees ja ootasid edasiseid juhiseid.
„Nii, see arvuti siin, selles Piparkoogimajakese projektis peab kohe, ma rõhutan kohe otsad andma. Ma tahan, et see kõvaketas seal sees sulaks üles ja voolaks läbi arvuti põrandale. Ja aega on teil selle jaoks täpselt kolm sekundit.“

„See ei ole päris nii lihtne,“ hakkas üks Mikrokuri ebalevalt rääkima. „Tuleb leida koht kuhu mõni Nanokuri on pesa teinud ja siis seda tasapisi laiendama hakata, see võtab ikka veidi aega ja vahest osutub see päris võimatuks.“

„Kas sa pisike Mikrokönn tuled mulle õpetama, mis on võimalik ja mis mitte. Kasige tööle ja ma tahan tulemust ja kohe.“ Käratas Suurkuri ilmselge naudinguga.

Peaks igaks juhuks ennem ühe koopia plaadile laskma, mõtles Joonas ja lükkas DVD arvutisse.
Pannud kogu tööde kausta plaadile koopiat kirjutama, läks ta ise kööki hommikukohvi keetma.

Köögiuks praotus ja pisike hääl küsis: „Kas sa eile neid uusi krõbinaid ostsid?“.

„Oo, juba üleval, jah ostsin küll aga jogurt ununes kahjuks, et piimaga sobib?“

Miku nägu tõmbus kergelt mossi. „Alati sa unustad just kõige tähtsama ära.“

Joonas naeratas kergelt ja võttis Miku sülle. „Kõige tähtsamad olid ju uued krõbinad millega mänguasi kaasas on ja siis oli mul vaja veel tuua palju väikseid ja mitte nii tähtsaid asju nagu näiteks munad, WC paber, hambapasta ja piparkoogitaigen.“

„Juhuu, sa tõid piparkoogitaigna. Millal me piparkoogimaja valmis teeme?“

„No tegelikult ma lootsin, et sa saad selle ehk hoopis emmega valmis teha, aga emme helistas ja ütles, et ta jõuab alles homme õhtul hilja tagasi. Eks me peame siis ikka ise selle majakesega hakkama saama, aga täna kindlasti mitte, mul on ennem üks tähtis töö vaja ära lõpetada.

Tagasi töölaua juurde jõudes ootas Joonast ees ebameeldiv üllatus. Ekraan oli üleni pime, ainult vasakul üleval nurgas plinkis valge kriipsuke. Joonasel jooksid külmavärinad üle selja. Ta oli ka ennem sellise nähtusega kokku puutunud ja eelmisel korral ta pääses küll vaid kerge ehmatusega kuna vahetult ennem oli ta kogu vajaliku info teise arvutisse kopinud. Aga nüüd?
Aeglaselt, südame värisedes võttis Joonas DVD, et tuvastada, kui palju sinna infot oli jõutud kopida. Plaat oli pea lõpuni täis kirjutatud ja see võis tähendada, et vajalik info oli ikkagi jõudnud kopeeruda.

„Te saamatud könnid,“ raevutses Suurkuri. Isegi sellise lihtsa ülessandega ei suutnud te korralikult hakkama saada.

„Aga me saime ju hakkama. Kõvaketta trükkplaat on totaalselt lühises ja seda sellise lühikese ajaga saavutada on päris hea tulemus.“

„Päris hea tulemus on see, et koopia infost on plaadil pea täies ulatuses olemas.“

„Jah, aga seda ilma spets tarkvarata pole võimalik sealt välja lugeda, kuna plaat on lõpetamata.“

„Kaduge nüüd mu silmist ja teil veab kui ma Peakurjale sellest midagi ei maini.“

Plaadi Inga arvutisse torganud, selgus kurb tõsiasi, et kirjutatud DVD ei tahtnud mingit infot välja anda.
Vähemalt eelmine koopia sai millalgi suht alles tehtud, lohutas Joonas ennast. Aga ikkagi vähemalt päeva töö tuleb nüüd uuesti teha.
Raske ohke saatel sisenes Joonas silla jooniste maailma.

Ka Suurkuri oli tööga hõivatud, valmistades ette järgnevaid käike totaalse hävingu riukalikul teel.
Kolm Väikekurja olid erinevate ülessannetega juba tööle suunatud ja kaugel ei olnud enam see aeg, kui Suurkuri isiklikult asjade kulgu saaks sekkuda.

Oli juba päris hiline õhtutund ja Joonas hakkas töödega samasse punkti jõudma, kus ta hommikul oli olnud.
Magamistoa uks paotus ja Mikk puges vaikselt sealt läbi.
„Issi, mul kõht valutab,“ ütles ta vaikselt.
Sooh, tulemus käes, päev otsa teleka ja rämpstoidu seltsis, mõtles Joonas.
„Kas sa tahad äkki meie voodis natuke soojas olla ja magada, siis ma saaksin tööd teha ja sina oleksid kah mul siinsamas silma all? Oi, aga sulle on vist ka väike palavik kallale roninud.“

Jee, vähemalt see Väikekuri tundub oma tööd tundvat. Aga kui Mikk hommikuks terveks ei saa, on kogu mu projekti idee küsimärgi all.

Mikk oli uinunud ja Joonas uuesti töösse süvenenud, kui ta selja taga kuulis kahte kiiret luksatust ja hetk hiljem oksendas Mikk kõrge kaarega pool voodit korraga täis.
Joonas hüppas kiiresti voodi juurde ja tõstis Miku voodi jalutsisse, puhta osa peale.
See oli just see mille suhtes Joonas eriti tundlik oli. Isegi telekast ei kannatanud ta vaadata kui keegi oksendas aga reaalsuses koos nende hingematvate lõhnadega.

„Ära nuta, paneme puhtad riided ja kõik saab korda.“

Aga siis tuli hoopis uus hoog ja ka teine voodipool sai oksega kaetud.

Nüüd tundis Joonas kuidas ka ta oma päevane toidunorm hakkas välja kippuma.
Kiirelt, paari hüppega oli ta magamistoa ukse taga ja surus selle seljataga kinni. Selg vastu ust värsket õhku ahmides kuulis ta kuidas Mikk õnnetult nutta tihkus.

Nii, nüüd on minu võimalus. Kargas Suurkuri laua tagant püsti ja üritas Joonase hinge pugeda.
Ta juba kujutas ette millist märulit ta hakkab seal tegema aga… aga Joonase hing oli tema jaoks suletud. Küll üritas Suurkuri ühe nurga alt ja siis teise nurga alt aga kuidagi ei õnnestunud tal Joonase hinge pugeda. See ajas Suurkurja raevu ja tagasi oma kirjutuslaua juures olles paiskas ta selle ühe tõukega kummuli. Laualamp mis sealjuures terveks jäi sai nüüd selle eest topelt ja temast jäi järgi vaid laiakstrambitud plönn.
Suurkurja hinges möllas Megakuri ja tegi mõnuga kurjale kurja.
Kurjusemaailma salateenistus oli tööle asunud.

Ilmselt oli Miku õnnetu nutt see mis Joonase päästis ja aitas hakkama saada sellega, millega ei oleks Joonas kujutanud ennast hakkma saavat.
Mõne aja pärast olid voodis puhtad magamisriided ja Joonas rääkis Mikule muinasjuttu sellest kuidas siil süsti kartis.
Kui Mikk uuesti uinunud oli, vaatas Joonas õudusega kella ja see pühkis tal une silmist ning lubas uuesti töö kallale asuda.

Suurkuri kössutas nurgas ja vaatas samuti õudusega oma hävitustööd.
See kindlasti ta mainet Peakurja silmis ei tõsta, aga olgu, peab projektiga edasi minema ja ei tohi lasta ennast häirida sellistest pisikestest tagasilöökidest. Pealegi olid projektis plaanitud maiuspalad alles ootamas.

Hommikused valguskiired pressisid läbi akna kui Joonas viimased silla joonised välja printis.
Ohh, sellega on vähemalt korras, kriipsutas Joonas „Silla“ tööde nimekirjast maha.
Nüüd veel „Valguspost“ ja „Rõdu“.
„Valgusposti“ joonised pidid samuti kindlasti esmaspäevaks valmis olema aga „Rõdu“ eest oli kohe raha saada ja „Rõdu“ rahad olid juba tegelikult planeeritud jõulupuhkuse veetmisele.
Nende kahe töö peale kulub kokku umbes 12 tundi puhast tööaega ehk siis, kui ma nüüd mõne tunni magan, peaks veel olukord kontrolli all olema.

Siis aga meenus Joonasele midagi ja ta kirjutas nimekirja lõppu „Piparkoogimajake“ ning keeras edasi mõtlemata Miku kõrvale voodisse magama.

Suurkuri oli uuesti laua oma kohale sättinud ja selle taga unistustesse vajunud.
Ta nägi vaimusilmas kuidas teda õnnestunud projekti puhul Globaalkurjaks ülendatakse ja erinevad ahvatlevate tööprojektide nimed keerlesid tal silme ees. „Rassism“ , „Natsism“ , „Terrorism“, „Võim“.
Erutusvärinates avas Suurkuri silmad ja raputas ennast reaalsusesse tagasi.
Aga ennem on vaja see töö siin edukalt lõpule viia.

„Issi, kas nüüd hakkame piparkoogimaja tegema?“

„Oih, Mikuke ärkasid ülesse, kuidas tervis on?“

„Väga hea, aga kas hakkame nüüd piparkoogimajakeast tegema?“

„Õhtupoole teeme, ole seni siin voodis soojas, et kindlasti päris terveks saada. Oi, oi kell on juba 12, magasin nüüd küll tunnikese loodetust kauem.“

„Olgu, aga kas siis teeme selle auto ka sinna maja juurde?“

„Vaatame kuidas jõuame.“

Kui Mikk oli lõpuks oma mängud voodisse üles sättinud, Joonasel hommikukohv joodud oli ja ta uuesti töölaua taha istus oli kell juba pool kaks päeval.
Hetke kõhelnud asus ta „Valgusposti“ kallale.

Kiusatus oli Suurkurjal pahalased Inga arvuti sisse saata, aga ta teadis, et Peakurjale samade lahenduste järjestikune kasutamine kohe üldse ei meelgi ja see võimalus tuli kõrvale jätta.
No mis siis ikka, kasutame teisi võimalusi.

Joonas oli saanud tervelt tunni jagu usinasti tööd teha, kui kõrvu hakkas heli mis kuidagi kohe koduse rahuga kokku ei sobinud.
Kusagilt köögist kostus naljakat ladinat, justkui keegi valaks ennast veega üle.
Ja täpselt nii oligi, või õigemini ei valanud ülevalt naabrid ennast veega üle vaid alumisi naabreid, ehk siis Joonase ja Inga korterit.
Vett jooksis pahinal mööda seinu ja laelambi kuppel oli juba servani vett täis saanud.
Põrand oli kuni lävepakuni veega kaetud ja hakkas juba üle selle suurde tuppa pressima.
„No mida veel,“ hüüatas Joonas ahastuses.
Käterätik piirdeks lävepaku juurde ja jooksuga keldrisse maja vett kinni keerama.
Paari tunni pärast kui Joonasel sai suurem vesi kokku korjatud jõudsid ka ülevalt naabrid koju.
„Ah, juhtub ikka,“ ütles Joonas ja ei hakanud üldse seletama, et tegelikult oli tal kõige rohkem kahju sellest kahest tunnist mis koristamisele kulus.

„Kas me ikka saame täna piparkoogimaja teha,“ oli Miku kõige suurem mure ja Joonas täiesti mõistis seda, sest esmaspäeval oli Mikul koolis jõulunäitus kuhu ta tahtis piparkoogimaja viia.
Mikk oli selle nimel juba palju vaeva näinud. Tal olid joonistatud taustapildid ja maapind ja eraldi oli ka lugu sellest kuidas pisike päkapikk metsas piparkoogimajas elab ja jõuludeks valmistub. Puudu oli veel ainult see põhiline – piparkoogimajake.

„Küll saame,“ libistas Joonas hellalt käega üle Miku juuste.

„Juhuu,“ rõõmustas Suurkuri. Aeg tiksus tema kasuks ja selle piparkoogimajaga olid tal veel omad plaanid. „Nüüd aga üks väike vahepala,“ itsitas Suurkuri endamisi.

„Ma lähen teen nüüd natuke tööd ja siis kuivatame köögi lõplikult ära ja siis läheb suuremaks piparkoogi meisterdamiseks. Kas sa seniks leiad endale tegevust?“

„Jah, mul on vaja veel päkapikule müts valmis teha.“

Joonas läks magamistuppa ja istus hoogsalt arvuti taha. Mitte liiga hoogsalt aga ometi sellest hoost piisas selle jaoks, et arvutitooli iste, jala küljest murduks. Kostus ägedat kolinat, kui Joonas öökapi otsa maandus.

„Issi, sa jooksed verd,“ ütles kohale rutanud Mikk.
Joonas suutis ennast veel vaevu talitseda. Suur kurjus oli tema hinge pugenud, mis tahtis ta sisemuse pahupidi keerata. Maailm muutus tooni võrra tumedamaks ja jõuetu viha surus raevukalt Joonase käed rusikatesse. Nii ta seal seisis ja vaatas sõnagi lausumata Mikule otsa, aga lõpuks pidi kurjus ikkagi alla vanduma.

Suurkuri trampis mööda tuba ringi ja oli endaga ülimalt rahul. Kuigi ta pidi seekord küll alistuma, oli tal ikkagi õnnestunud Joonase hinge pugeda ja see tunne oli joovastav. See oli esimene kord, kui Suurkuri oli kellegi hinge suutnud pugeda ja sellest saadud nauding oli kordades suurem, kui ta oli osanud eales ette kujutada.
„Rahu, rahu,“ sundis Suurkuri ennast rahunema. Vaja on külma pead, et projekt edukalt lõpule viia.

Kui Joonas oli oma põse ära tohterdanud, ütles ta Mikule.
Olgu, teeme nüüd selle piparkoogimaja valmis, päris õhtu käes juba.
Joonasele meeldis Mikuga koos toimetada. See oli aeg kus nad said omavahel maailma asju arutada ja nii mõnigi lahtine mõtteots sai kinni sõlmitud ning mure südamelt räägitud.

„Ega te emmega ei lahuta?“ küsis Mikk järsku siiralt otse sügavale isa silmadesse vaadates.

„Ei, ei ole plaanis küll nagu,“ vastas Joonas kohmakalt naeratades. See küsimus oli olnud nii otsene ja aus ja mis põhiline – õigustatud, et Joonas pidi ennast veidi koguma, ennem edasist vestlust.

„Aga miks sa küsid?“

„Koolist Alvari vanemad lahutasid ja nad olid ka ennem palju riielnud omavahel.“ Nüüd oli Miku kord kohmetuda.

Joonas läks Miku juurde ja võttis ta oma jahuste kätega sülle.
„Väga hea, et sa seda küsisid, ma hakkasin nüüd paljusi asju oluliselt selgemini nägema. Meil on olnud jah emmega veidi erimeelsusi aga ma usun, et kõik saab korda ja usu sina ka niimoodi, küll siis kõik lähebki hästi. Aga nüüd piparkoogid ahju ja emme ütles, et 7 minutit on täpselt paras aeg küpsemiseks.

Peaks teile mingit tegevust otsima, seniks kui piparkoogid küpsevad, itsitas Suurkuri nagu pisike plikake. Mis te arvate ühest pisiksest armsast kasssipojast?

„Issi kuuled, mingi kass näub koridoris.“

„See on vist jah naabrite kass, küll nad lasevad ta tuppa.“

„Aga vaatame korraks kas tal ikka kõik hästi on, ta tundub nii õnnetu häälega.“

„Olgu, lähme vaatame, siis korraks.“

Ei olnud see kassipoeg õnnetu üldse, vupsas ukse vahelt kohe tuppa ja sealt edasi diivanilauale ja esimene asi mis ta ümber ajas oli lillevaas, milles küll õnneks vett ei olnud aga teravaid klaasikilde tootis küll. Järgmisena sai ta jagu kardinapuust mis koos kardinatega alla prantsatas ja siis veel lõpetas oma maise teekonna kiisukese kaasabil kell mis kapinurgal aega oli kokku lugenud.
Ühesõnaga tegevust jagus kuniks naabrinaine oma kiisukest otsima tuli ja muuseas küsis, et kas teil kõrbeb midagi.
Ei tegelikult ei kõrbenud, see oli ikka rohkem nagu põlemise moodi juba.

Sügava ohke saatel suundus Joonas poodi uue piparkoogitaigna järgi. „Raske õppustel, kerge lahingus,“ meenus talle sõjaväepäevilt kaprali lemmikpõhjendus teistele sitta keerata. Joonasel oli praegu sarnane tunne, nagu keegi üritaks meelega talle keerata.

Suurkuri oli endaga rahul. Kõik sujus täpselt plaani kohaselt ja Joonaspoeg oli murdumise äärele viidud. Veel paar hellitavat lööki allapoole vööd ja Suurkurja austav tiitel on samahästi kui taskus.

Järgmiste piparkoogimaja detailide küpsemise ajal istusid Joonas ja Mikk truult ahju kõrval.
Lõpuks ometi kõik sujus ja varsti oli majake suhkrusiirupiga kokku kleebitud ning kaunistusedki peale tehtud.
Mikk istus laua kõrval ja imetles andunult oma kätetööd. Tema jaoks oli hetkel maailm täiuslik ja ei häirinud teda pisiasjad nagu see, et mööda köögiseinu jooksid koledad pruunid veejäljed ja põrandal olev parkett ruumipuuduse tõttu servad üles oli ajanud. Ei häirinud teda ka see, et ta ise oli üleni jahu ja suhkrusiirupi kirju – vähemalt hetkeni kui ta varukas piparkoogimaja all oleva rätiku külge kleepus ja majake terve täiega pundunud põrandale prantsatas.

Seda hetke oli Suurkuri oodanud ja oli nüüd valmis Joonase hinge tungima, et seal põrgu lahti lüüa.
Aga siin oli ta rängalt eksinud. Joonas kes oli oma töödega ummikus ja magamata ja kõikidest nendest vintsutustest läbi nigu lestakala naeratas vaid nukralt, ning võttis Miku sülle, kellel juba pisarad ojadena jooksid.
Jah, saa nendest inimestest siis aru. Põse pealt veidi haiget saab, siis on küll valmis lamenti lööma aga, kui teine hulga tööd ja vaeva ära lõhub, siis ei ole häda midagi.

Tegelikult oli ka selle põhjus valus, miks Joonas kurjale hinge ei avanud. Aga see valu oli teise inimese valu, kellegi lähedase hingevalu ja selliseid asju kurjus tõesti ei suuda mõista.

„Ära muretse, ma jõuan veel poest uue taigna tuua ja saame uue, veel parema maja teha. See katus oligi natuke liiga väike ja seinad veidi liiga kõrged.“

„Ja katusele, võiks ikkagi mustri teha, mitte lihtsalt lume,“ nuuksus Mikk.

Järgmine maja sai tõesti parem, kuigi tundus, et Miku süda kuulus ikkagi sellele esimesele.

„Aga nüüd ruttu magama. Sa oleks pidanud juba tund aega tagasi voodis olema. Hommikul kui ärkad on emme juba kodus.“ ütles Joonas ja saatis Miku magamisriideid selga panema.

Kui Mikk oli magama saanud ja Joonas ettevaatlikult arvuti taha istus oli selge, et kahte järele jäänud projekti ta hommikuks valmis ei jõua.
Kui „Rõdu“ jätta tegemata tähendaks see, et suusareisi võib unustada.
Kui „Valguspost“ jätta tegemata võib see tähendada kliendikaotust ja pikemas perspektiivis valusalt kätte maksta.

Nojah, mis parata, eks kodus ole kah tore puhata, mõtles Joonas ja avas „valgusposti“ failid.

Suurkuri hoidis hinge kinni ja hingas siis kergendatult, kui Joonas „Valgusposti“ kallale asus.
Varsti on sul naisuke kodus ja siis hakkab nalja saama.

„Issand, mis su põsega on juhtunud?“

„Ah, see on tühiasi kõikide muude jamade juures. Arvesta, et esik on ainukene kindel koht kus sa rabandust ei saa, et ma võiksin sind ennem igasse järgmisesse ruumi astumist veidi ette valmistada.“

Reaktsioon oli muidugi vastupidine ja võis märgata väikest vihatulukese süttimist Inga tumedates silmades, kui ta Joonase kõrvale lükkas ja suurde tuppa tormas.

„Ma üldse ei tahagi teada mis siin toimunud on aga sa teed selle siin kõik ise korda,“ vuristas Inga ärritunult.

„Mine rahune köögis maha,“ muigas Joonas ei saa just öelda, et heatahtlikult.

Köögis avanev vaatepilt oli muidugi nii masendev, et see võttis veidi paarikesel pöördeid maha.

„Ülemistel lõhkes veetoru. Eks kindlustus maksab aga mõnda aega tuleb jälle remondi keskel elada.“

„Ja kõik see ülejäänud laga?“ küsis inga kui oli veidi toibunud.

„Tegime Mikuga piparkooke ja põrandat ei olnud enam vaja säästa. Muide vannitoas on oksega magamisriided, Mikk oksendas eile öösel ja meie magamistoas on katkine arvutitool ning uskumatult palju prügi mis sellest tuli.“

„Mis Mikul oli?“ tuli murelik küsimus.

„Ei tea, liiga palju rämpstoitu ehk.“

„Oh, õudust, et ma kah sinusuguse sitavaresega pidin abielluma,“ hakkas Inga tuure koguma.

„Vara ärritud. Kõige halvemat uudist sa veel ei teagi. Nimelt suusareis jääb ära. Ma ei jõua rõdu jooniseid valmis.“

Suukuri oli kannatlikult oma aega oodanud, valmis momentaalselt võimalust kasutama.
Nähes nüüd kuidas Inga huuled kokku pressis ja ta reljeefne rind ägedalt kerkis, teadis Suurkuri, et nüüd on tema võimalus ja hetkega oli ta Inga hinge pugenud. Üllatav oli see, et teda seal lausa oodati.

„Kas sa tead, et ma võtsin spetsiaalselt selle suusareisi jaoks puhkuse suvepuhkuse arvelt ja nüüd sa ütled, et ei jõua jooniseid valmis. Miks ei jõua? Kas sellepärast, et vaja oli köök jahuga üle kallata või? Sa äbarik ei suuda ühtegi asja korralikult teha.“

„See on küll nüüd liialdus. Tundub, et ma suutsin su korralikult närvi ajada,“ muigas Joonas.

„Mida sa kurat irvitad. Häbi peaks sul olema. Vaata enda ümber ringi. Ma olin kolm päeva kodust ära ja mis siin nüüd toimub? Ma ei tea, ma ei suuda enam,“ puhkeb Inga nutma.
„Kas sa kuidagi, ei jõua neid rõdu jooniseid valmis? Ma nii ootasin seda suusareisi.“

„Ei jõua, ma olen eile öösel kolm tundi maganud ja mul on vaja veel valgusposti joonised lõpetada. Ja rõdu tellija sõidab homme nädalaks minema.“

„Ja siis sul oli veel aega piparkooke küpsetada, oleks selle asemel jooniseid teinud, oleks ehk valmis jõudnud. Ma ei saa sinust lihtsalt aru teinekord ja järjest sagedamini. Me peaks vist tõsiselt lahutusele mõtlema. Sinu mõttemaailm on nii haiglaselt enesekeskne, et sa muutud mulle täiesti vastikuks.“

„Mikk küsis täna, et kas me lahutame sinuga.“

„No näed siis, isegi laps saab aru, et sinusugusega koos on võimatu elada. Ma ei jõua ma lähen ära, magama. Ma olen väsinud ja homme on vaja seda sitta koristama hakata, mis sa kolme päevaga kokku oled suutnud keerata. Loodetavasti sa magad tänasest alates diivanil, mul on väga raske su lähedust taluda.“

„Jah ma pean nagunii arvutiga suurde tuppa kolima, sest ega sina ei saa ju magada kui keegi kõrval tööd teeb ja ega ma kah heameelega sinuga ühist õhku ei hingaks.“

Uhh, see oli küll väga eriline kogemus. Naise hinges oli hoopis teine maailm. Kõigepealt sind võetakse avasüli vastu ja ollakse valmis koostööks aga see koostöö oleks justkui mingi pika projekti elluviimine ja siis olen mina Suurkuri ikkagi lihtsalt see tööriist mida teadlikult kasutatakse.
Aga üldiselt võib vist rahule jääda. Fataalsete tagajärgedega just ei lõppenud see perekonnadraama aga kui homme hommikul Peakuri tuleb asja üle vaatama, saan veel samal ajal Inga hinge pugeda kuhu mul uks lahti jäeti ja Suurkurja tiitel peaks nüüd küll sama hästi kui taskus olema.

„Tere hommikust Miku.“ Inga surub oma pehmed huuled õrnalt Miku laubale.

„Oi, emme, ma nii väga ootasin sind,“ paneb Mikk oma käed Inga kaela ümbere.
„Tule vaata mis me eile issiga tegime.“ Mikk hüppab voodist välja ja kutsub ema nurgalaual asuvat piparkoogimajakest vaatama.

„Jah, jah, ma juba kuulsin,“ astub Inga tõrksalt nurgalaua juurde.

„Näed, see taust läheb siia ja see teine tuleb nurgeti selle külge. Meil on täna koolis jõulunäitus ja ma kirjutasin siia jutu kah juurde. Tead, esimene majake kõrbes meil ära ja kui teine valmis sai siis selle ma lõhkusin kogemata ära aga issi ei saanud üldse kurjaks ja siis me tegime veel selle.“
Mikk toetab pea käsivarrele ja vaatab andunult piparkoogimajakest. „Mul on maailma parim issi.“

Inga tunneb kuidas kurjus tema sisse poeb ja seal väljundit otsib. Inga mudib jõuliselt ühe käega teise käe näppe ja jõuetus vihas veerevad tema silmist pisarad.

„Emme, miks sa nutad?“

„Ära muretse kullake, ma sain lihtsalt iseenda peale kole vihaseks. Jah, sul on maailma parim issi.“

… … …

Sada aastat hiljem:
„Mul lihtsalt ei vedanud ja ma ei olnud naiste hingega väga kursis, aga ühel päeval ma olen uuesti Suurkurja tiitlit kaitsmas, usu mind,“ lõpetab pisike makrokuri oma jutustuse.

„Tead mina arvan jälle, et kui sa niipalju seletad oled sa ka järgmised sada aastat koerasitta libedaks tegemas, ja üleüldse ära tule mulle nii lähedale, ma olen sulle seda korduvalt öelnud.“

Tagged with:

9 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. Lembit Lembit said, on aprill 16, 2012 at 12:13 e.l.

    Vabandust, et nii pikk sai aga lepime kokku, et ei ole kohustuslik lõpuni lugeda.

    • Rattus said, on aprill 16, 2012 at 8:55 e.l.

      Murdsin omavoliliselt jutu esilehele lühemaks. Klikka lõigu all olevale sinisele kirjale VEEL… ja jätka lugemist.
      Palun kergemat karistust!

      • Lembit Lembit said, on aprill 16, 2012 at 4:40 p.l.

        Mõte on muidugi hea, aga paraku ei toimi. Vähemalt siis kui parempoolsest menüüst jutt lahti klikata.

        • Rattus said, on aprill 16, 2012 at 6:13 p.l.

          Mõte on esilehel jätta ruumi rohkematele lugudele, mitte varjata kiivalt enamust jutust.
          Lahti klikates PEABKI jutu lahti saama!

          • Lembit Lembit said, on aprill 16, 2012 at 8:56 p.l.

            Ahaa, nüüd leidsin lõpuks esilehe 😀 polnud sinna kunagi sattunud.

  2. kaamosrules said, on aprill 16, 2012 at 7:17 p.l.

    Väga, väga hea jutt!
    Tugev tegevusliin, elusad ja hingavad tegelased, hästi põimitud sündmustik – vägev, kadedaks teeb!

    Pisikriitikat teeksin sama vea kohta, mille all tean ennast kannatavat: sõna “see” igas vormis liigkasutamine. Mõnes lauses on teist kohe mitu korda, võiks ju leida muid võimalusi.

  3. Rattus said, on aprill 18, 2012 at 12:27 p.l.

    Tõesti väga hea jutt!
    (Need väikesed kirja- ja näpuvigadused)
    Põnevus püsis lõpuni, et noh, mis siis nüüd veel?
    Ja kesse võidab?

    Üldse on seekord kõikidel juttudel siin see mehe-naise liin sees.
    Huvitav 🙂

  4. irwhammas said, on aprill 18, 2012 at 8:04 p.l.

    Lugu on hea.
    Ei oska lisada midagi, eelnevad on kõik ära öelnud…

    • irwhammas said, on aprill 20, 2012 at 5:29 p.l.

      Teisalt jäin mõtlema, et meis kõigis on hinges mingi kurjuseidu, mis tahaks oma võimu välja näidata, kas või ümber nurga.
      Mitte, et ma viitaks, vaid mulle meenus täiendusena, et oli üks tegelane oli kuskil, nime poolest Grinch, kes tahtis jõulud ära lörtsida.
      Üldiselt hästi tehtud.
      Soovitan laagerdumise/setitamise aega ja mõned kohad värskema pilguga üle käia.
      🙂


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: