KIRJUTAJATE KOMMUUN

Ennustaja viga (Rattus)

Posted in Ennustaja viga by Rattus on aprill 28, 2012

*
Jälle tühi.
Täesti tühi.
Tabula rasa.

Elviira vaatas kaarti oma käes. Kaarti, mis pidi ütlema vihje kliendi  tuleviku kohta, selle kõige tähtsama momendi kohta tema edasises elus.
Kaart oli tühi.
Tagapilt oli see samane teiste pakis olevatega, kulunud ja kasutatud. Ometi polnud Elviira kunagi omaenese kiivalt hoitud  kaardipakis märganud ega kohanud tühja kaarti.
See ei kuulunud siia!
„See ei kuulu siia,“ lausus ta lausa häälekalt kolmanda katse peale.
Kolmas kord tõmbas ta küsimuse peale välja täiesti tühja kaardi.

Mida pidi Elviira nüüd ütlema?
Noorele mehele, kes istus tema ees, kes oli maksnud kaardipanemise eest. Juba ette ja heldelt. Kes oli uskunud kõike muud kaartide pakutut, nii olnut kui olevat oli tema imestunud ilmel ja suure tunnustusega omaks tunnistanud.
Ja nüüd siis see – tühi tulevik!
Mida pidi ta tegema?

„Mees, sul pole tulevikku,“ lausus ta lõpuks kähedal häälel ja viskas kaltsu klaaskuulile, mis kõrgus laual kaardipaki kõrval. Tõusis kulinate kõlinal, viskas oma mustlaspilgu teiselpool lauda hämmelduses istuvale mehele ja kadus kiiresti toa tagaseinas rippuvate kardinate taha.
Igaks juhuks, raha oli ju ette makstud.

Kaster ootas veel veerand tundi, kuid võõras elamises isevoliliselt ringi nuhkima ei täind hakata.
Siis astus ta uulitsale. Segaduses. Lahtilõigatuna ja kinnilappimata.
Kuidas peab ta sellest aru saama? Tal polegi tulevikku?
Mõtetes kinni olles, silmad sissepoole, astus ta üle sõidutee.
Pidurdus, kriiksatus, signaal.
Autojuht avas raskelt ja kärmelt peatunud auto ukse, tormas välja ja tõstis paigaletardunud Kasteri teepeenrale. Sõnatult, emotsioonidest higine ja värisedes.
Kaster varises istuma.
„Tänan,“ suutis ta siiski juhile öelda.
See naeratas ootamatult. Tal oli väga südamlik naeratus.
„Ole ettevaatlikum,“ soovitas juht sõbralikult, täiesti maharahunenuna ja astus tagasi autosse. Viipas käega ja jätkas sõitu.

Kaster istus veel natuke lummatuna teepeenral.
Mis see nüüd oli?
Märk? Kaitseingel?
Ei, otsustas ta siis. Tulevikutus on valge kaart. Ja selle joonistan ma ise täis!
Ei kavatse ma neetud surmamagnet olla!
Seda polnud ju ennustajagi talle öelnud, et see nii olema peaks.
Ta on lihtsalt ise oma tuleviku looja.

Kaster tõusis, naeratas, ja astus koduteele. Ettevaatlikult ja õnnelikuna.

*

Tagged with:

3 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. irwhammas said, on aprill 29, 2012 at 8:32 p.l.

    Ehhee…
    Et siis sepista ise oma saatus, antud juhul joonista. 😀

    Mulle lõi peale lugemist silme ette film “Terminator: Judgement Day”, mille võis kokku võtta “äraolevalt” pussiga lauda kraabitud paari sõnaga -No fate- .

  2. kaamosrules said, on aprill 29, 2012 at 8:42 p.l.

    Ossa, see “Lahtilõigatuna ja kinnilappimata.” on hea!
    Ma ei saa aru, kustkohast sa neid ideid võtad? On seal neid veel? Kindlasti on….

  3. Lembit Lembit said, on mai 31, 2012 at 7:38 p.l.

    Jah, mõned inimesed on nii ettearvamatud, et neile ei saagi tulevikku ennustada. Isegi minevik kipub neil nii segane olema, et sellest keegi õiget sotti ei saa.
    Aga siin järsku tühi leht… naised jookske… voolimata savi.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: