KIRJUTAJATE KOMMUUN

Verine varvas abieluvoodil (Rattus)

Posted in Verine varvas abieluvoodil by Rattus on mai 11, 2012

*

Karthen heitis viimase pilgu peeglisse.
Kõik oli täiuslik!
Kulmujoon, põsepuna, huulejoon, väike kuldne ripats kõrvas – täiuslik!
Kolm tundi peegli ees, kuus käiku kosmeetiku juurde enne seda, kõik oli end viimse sendi ja minutini ära tasunud.
Kartheni seljas istus kaunis rüü kui valatult. Täpselt talle rätsepatööna tehtud, ühe linna parima spetsialisti poolt kavandatud.
Täiuslik!

Väravas andis tellitud auto kerge törtsu oma olemasoleku märgiks.
Karthen tõusis, heitis esikus keebi õlale ja läks.
Täiuslikkuseni viimistletud.

*

Kart istus nurgas. Kägaras ja kängus.
Valu oli ta jälle rõngasse tõmmanud.
Kui hingamine taastus, süütas ta kähku laualt pakist sigareti ja naeratas ülelauaistujale.
Ei, midagi polnud juhtunud!
Telefonitoru oli aparaadilt maas ja purunenud.
Mobiili polnud veel olemas.
Jah, kogu see aeg oli tagasivaadates must-valge-hall.
Nagu toonased fotodki.
Kas ikka oli?
“Tahadki nii jätkata kuni hauani?” Istuja vaatas toibuvat naist külmalt ja kaalutlevalt.
“Kes mind haudagi lükkab, ju jään kuskil niisama lindude nokkida,” vigises Kart suitsupahvakute vahele.
“Enesehaletsus on magus roog, kuid ei toida,” irvitas teine.
Sigaret kustus vaikse sisinaga tuhatoosi.
Trööstitu tundus see olukord mõlemale.
“A mis ma teha saaks?” Väike lootusesäde ilmutas end.
“Ma ütlen sulle, mis sa teha saaksid. Sa ju tead, et mul on võimu rohkem kui kellelgi muul siin maamuna peal.”
Naine noogutas. Ta teadis.
Ta tahtis niiväga valudest vabaneda, taas normaalset elu elama hakata. Vabaneda valust ihus ja hinges.
„Olgu. Räägi.“
„Niisiis. Kõigepealt võta end kokku ja üks lonks konjakit, mitte rohkem!“
Kart valas konjaki klaasi, lonksas selle ära ja viis pudeli kappi tagasi.
Sai tahedam olemine küll.
„Mis ma siis täpselt tegema pean, et kõik muutuks?“
Kaaslane hakkas rääkima. Rahulikult ja selgelt.
Kui ta lõpetas, tõusis näost kaame Kart ja tõi lauale tagasi konjaki.
„Ma pean veel mõtlema,“ lausus ta mõtlikult korki eemaldades ja uut klaasitäit valades.
„Mõtle-mõtle. Valik on sinu,“ ütles külaline tõustes ja lahkus.
Välisuks ei teinud oma igitavalist kolksu, nagu poleks seda liigutatudki.

*

Kõik oli läbi mõeldud. Kõik oli tehtud juhiseid järgides.
Elto oli olnud kehv abikaasa. Raske käe, avara kõri, truudusetu mehelikkuse ja mitte eriti nutika taipamisega.
Hirm ja lootusetus oli tuhmistanud Karti vaimu, mehe halvad kombed ja terav rusikas aga hävitanud tema tervise.
Valu, see igapäevane kaaslane.
Nende esimene ja ainus laps, kes sündis enneaegsena, polnud terve ning suri kolmandal hingamisekuul.
Ta oli väga ilus laps, tüdruk. Aga ta oli väga haige.
Pärast lapse kaotust jäi vaid valu, ei midagi muud.
Ja vihkamine, üha selgemaks vormuv vihkamine Elto vastu.
Nii ei olnudki väga raske ellu viia seda, mida ütles teha ühel valupäeval ilmunud lauaääresistuja.
„Tapa Elto!“
Nii lihtsalt see kõlaski.
Elto oli selleks ajaks Kartheni elus sügavalt ja pöördumatult tombustunud halva ja kurjuse kehastus. Kellest muul moel lahti ei saanud.
Kart võttis kaks klaasi konjakit ja ihus noa.
Kilekotid ja kaltsud olid valmis pandud.
Elto tuli õhtul koju. Tööl ei käinud ta juba ammu. Tuli, oli joobes ja vastik nagu alati.
Üritas kabistada ja keeras, püksid rebadel, poole teo pealt norisedes nilase näo patja.
Kart tõi noa ja väljendas sellega oma arvamust.
Siis tõmbas valu teda jälle kerra voodi ette.
Viimast korda.
Kiirelt ja korralikult vabanes ta mehest. Tal olid kindlad juhised. Tal oli hea juhendaja.
Küsijatele kehitas ta õlgu – pole näinud, ei tea, ju raisk kuskil omale väärilise otsa leidis.

*

Valud olid kadunud.
Karthen muutus tegusaks ja ilusaks. Aastate möödudes vägagi ilusaks ja kõrge lennuga tegusaks.
Vahetas elukohta ja eluviisi.
Piirangutest vabana sai tema loovus vohama, sai tunnustust ja tasu.
Kannepiltidele ja edetabelitesse.
Punane vaip tundis teda.

Karthen heitis viimase pilgu peeglisse ja enesega üdini rahul olles astus väravas ootavasse autosse.
Sohver kergitas oma silmad tagasivaatepeeglisse ja naine tagaistmel kangestus.
„Kuidas siis ka läinud on?“ venitas juht autot liikuma sättides.
„Nagu näed, suurepäraselt,“ vastas üha kaamenev daam.
„Mis me kokkuleppest saab?“
„Ma ju tegin kõik, nagu ütlesid,“ tõttas Karthen äkitselt ülivabandavalt ja kiirelt selgitama. „Ühtki jälge ei jäänud, valud on kadunud, elu on lill.“
„Nii et sa siis ei mäleta seda väikest märkust me jutuajamises,“ kõõritasid äkki punaseks tõmbunud silmad laserkiirtena peegli kaudu tagaistet.
„Märkust?“
„Et kui kõik õnnestub, tuled sa lõpuks minu juurde.“
„Nohjah,“ Karten niheles ebamugavustundes. „Aga see pole ju veel lõpp? Mind ootavad täna mitmed inimesed, ma pean veel niipalju korda saatma…“
„Mina ütlen, millal on lõpp!“
Juht kadus jäljetult.
Auto keeras teelt välja ja põrkus vastu puud.
Turvavöö peatas keha lennuhoo, kuid mitte pimedussevajumist.

Toibudes nägi Karthen enda keha ümber toimetamas siniseid ja puna-kollaseid inimesi.
Üks sinine sobras tema ridikülis, leidis rahakoti ja luges sealt leitud kaardikestelt valju häälega ette tema nime.
„Tema? Kas tead, et ta on kahtlustatav oma abikaasa mõrvas?“ ligines kotissobrajale teine, veidi erinevaid tunnusmärke mundril kandev isend.
„No ega mul nende nimekiri peas ole,“ turtsatas esimene.
„Tead, see oli segane lugu. Midagi ei leitud. Mitte midagi. Ja siis, aastaid hiljem, kui tema,“ tunnismärklane viipas Kartheni poole,“ mahamüüdud korteri uued omanikud sinnajäetuud mööbli, täpsemalt voodi alusresti vahelt miski krimpsus asjakese leidsid… „
„Rosina?“
„Nägi välja küll sedamoodi, aga koer oli liiga rõõmdaks selle peale läinud ja konti ei sisalda rosinad ka. Nii et mõtle ise edasi.“
„Kõlab tõesti kahtlasena.“
„Seepärast me siin olemegi. Kui ta nüüd teadvusele tuleks, saaksime kohe jätkata.“

Karthen kuulas ja vaatas.
Tulevik tundus tume.
Korraga kuulis ta enese kõrvalt õrna kutsuvat vilet.
„Kas see on lõpp?“ küsis silmale nähtamatu vilistaja.
„Noh, olgu siis nii. Ega seal allpool hakkaks jälle vaid üks valu ja vaev. Ma tulen!“
Ja Karthen läks ega tulnud enam.

*

Tagged with:

3 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. kaamosrules said, on mai 12, 2012 at 8:31 p.l.

    Karma ja Saatan ja kutse taevasse (ülespoole on ju ika taevasse?) kõik koos 🙂
    Mulle meeldib tohutult see, kuidas sa ka kõige jaburamast pealkirjast oskad nii loogilise ja sama soojaga müstilise loo välja meelitada!

    Seekord jäi pisike kripeldus sisse nihelema: lõpus oli paar kiirustamise jälge – pisut jäik sõnastus ja veel paar pisikest märki. Kas ma eksin?

    • Rattus said, on mai 13, 2012 at 11:03 e.l.

      Ei eksi Sa mitte.
      Ma isegi üllatunud, et niigi-säänse looga hakkama sain.
      Ehk silun.

  2. irwhammas said, on mai 12, 2012 at 8:59 p.l.

    Pole üldsegi paha.
    No ma ei oska viimasel ajal arvustada, jäägu see kriitikute pärusmaaks.
    Aga lugu on hea. 🙂


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: