KIRJUTAJATE KOMMUUN

Verine varvas abieluvoodil (irwhammas)

Posted in Verine varvas abieluvoodil by A.I.V.O. on mai 12, 2012

Eelmise õhtu pidutsemine andis tunda.
Pea lõhkus valutada.
Hämar, kuid sume valgus, mis laualt peegeldus, tegi mu silmadele põrgutantsu.
Täielikus vaikuses oli kuulda mu südamelöökide rütm nagu raudteel, kus rong ühtlase kiirusega kihutab.
Miski keeras mu sees soolikaid ringi.
Ning maailm keerles.
Taas ja taas…
Öökisin põrandale.
Võttis võhmast viimast.
Sain lõpuks hinge tõmmata.
Lõpuks jõudis mulle kohale, et ega mu olukord ole kiita.
Istuda niiviisi tunde, võib-olla isegi pool päeva, kes kurat seda ajaarvamist nüüd mõõdab, umbses ruumis okseläga hapuka leha sees, pole just naljaasi.
Pärast järjekordset tühjenduskuuri avati mingisugune avaus, mida ei saanud ukseks ega aknaks nimetada.
Ootasin, et keegi ka sisse astub, aga ei keskit.
Kavatsesin püsti tõusta, kui avaus kinni prantsatas.
„Hei, sina seal! Tõmba nüüd oma koivad veidi ülespoole!“
Instinktiivselt vaatasin hääle suunas.
Allpool, põrandal toimetas asjalikult mingi elukas, keda ma nägin esimest korda elus.
Kolbamoodi pealagi koos silmaaukude ja ninaavadega sarnanes inimese omaga, alumine pool aga meduusiga.
Läbipaistvad haarmed kogusid kokku kogu mu okselademe ning sealsamas luristati too eritis ära.
Kui põrand puhtaks lakutud, haarati mu jalgadest kinni.
Võõra olendi poolt mu verre pumbatud tuimestus ennetas protestikisa.
Istusin kui halvatud oma tabureti-moodi pukil.
Mõistus oli millegipärast selgemast selgem, kuid sellest hoolimata ei tulnud mu suust piiksugi.
Silmad jälgisid huviga, mida võõrolend mu kehaga kavatseb teha.
Järsku jõudsin äratundmisele, et ma olin toidulauaks.
Kummalisel kombel jäeti mu varbad alles.
Minu imestunud pilgule ei suvatsetud vastata.
Taipasin, et mu kolp läheb samasugusele meduusisarnasele kilbiks.
Aga mu verised varbad?

Nüüd tean!
Kalmaar raibe, kirjapulka on raske haarmetega kinni hoida.
Katsun nii ilusti, kuidas jaksan, lõpusõna kirja panna.
Nii…
Veriseid varbaid on hea kasutada abieluvoodis – juustumaitselisi seentega kaetud hõrgutised annavad potentsile väga palju juurde!

Tagged with: ,

8 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. cratikas said, on mai 12, 2012 at 8:11 p.l.

    Pöörane! Igatahes haaras kaasa ja pani silme ette filmi käima.

  2. kaamosrules said, on mai 12, 2012 at 8:45 p.l.

    Ninasarvik näeb oma koolemise hetkel kiimas pilguga sarvesaagijaid lähenemas ja mõtleb samuti viimase jõuga: “Näh, tehavad oma mannetut potentsi mu sarve kaabetega kasvatada…”

    Oot-oot, kas kolp virutati tükkis ajuga ära, et pärast kombitsatega pastakat hoidma pidi? “Voonakeste vaikimise” ulmeversioon, väkk…

    • irwhammas said, on mai 13, 2012 at 9:03 e.l.

      😀
      Ega noid tulnukaid tea jah…
      Aga voonakeste vaikimist pole mina mitte vaadanud, niipaljukest kui omal aal filmitutvustusest läbi käis.
      🙂

      • Rattus said, on mai 13, 2012 at 11:24 e.l.

        Aga raamatuna võiks ikka lugeda, seal jälle omakorda nurga-alt 😛

  3. Rattus said, on mai 13, 2012 at 11:28 e.l.

    Täiega õudu, ma ütleks!
    Viimane lause on kui kohustuslik kokkusõlming. Vabalt võiks ka selleta (on ilge arvamusliider!)
    Aga,, uhh ja õõv!
    Väga hää Lugu!

    • irwhammas said, on mai 15, 2012 at 3:59 p.l.

      Ole pealegi ilge arvamusliider, kuid viimase lauseta oleks lugu üsna pooliku mulje jätnud.
      Aga jah, mul kiskus endal muige suule, kui selle viimase lausega ühele poole sain ja lugesin korra kogu loo läbi. 😀


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: