KIRJUTAJATE KOMMUUN

Piparkoogimajake (Lembu)

Posted in Uncategorized by Lembit Lembit on aprill 15, 2012

Suurkuri istus mõtlikult laua taga ja kõigutas jalgu.
Ta oli välja valinud projekti mis pidi talle selle ihaldatud Suurkurja tiitli kindlustama.

„Piparkoogimajake“ oli projektile suurelt peale kirjutatud.
Suurkuri oli palju eeltööd teinud ja just selle välja valinud, kuigi tüüpnimes midagi paljulubavat polnud, tundis Suurkuri, et just see on projekt mis talle tunnustuse võib tuua.

Homme tuli tegutsema hakata ja siis kahe päevaga ennast tõestada.
Suurkuri oli enesekindel ja tundis just selle projekti puhul arenemisvõimalusi.
Liiga palju lubadusi Joonas, ütles Suurkuri endamisi ja tema näole levis rõõmus irve.

(more…)

Tagged with:

Lusikas (Lemps)

Posted in Uncategorized by Lembit Lembit on märts 12, 2012

„Jah, olgu, ma võtan siis selle.“
Aga kogu tema mikromaailm oli kildudeks purunenud.
Jagada kellegi tundmatuga 16 tundi ühte pisikest ruumi.
Kuradi karneval. Et see ka just nüüd pidi toimuma.

Egela astus kassaletist eemale ja surus vastikustundega peos piletit mis oli tema maailma lõhkunud.
Ta jäi viivuks seisma, püüdes vabaneda kivikesest kinga sees, tehes varvastega liigutusi millega need sugugi harjunud polnud.
„Või läheks ikkagi lennukiga, ja valmistaks seminari kodus ette.“
Ei, see oli veel halvem variant. Ta vajas seda rongi rütmilist lainetust, seda eraldatust ja rahu.
„Eraldatust ja rahu?“ Aga kui sattub kupeekaaslaseks keegi nilbe elumees, kes hakkab ligi tikkuma? Või mõni suhtlemisvaeguses vaevlev vanamemm, kes oma lapselastest lugusid heietab?

„Olgu, aga lennukiga kah ei lähe. Lõppudelõpuks saab magamiskohale katte ette tõmmata ja siis seal rahus olla,“ ja Egela astus otsustaval sammul edasi – kivike endiselt kinga sees oma pisikest mikroelu elamas.

Mõõdukas hall kohver veeres mossitades Egela selja taga mööda kitsast koridori.
„Nii, siin,“ ja Egela lükkas hoogsalt kupeeukse lahti.
Tühjus. Reisikaaslast ei olnud.
„Äkki ei tulegi,“ käis lootustandev mõttevälgatus peast läbi, kuigi see ei tundunudki enam nii oluline olevat.
Kujutluses oli Egela vaim juba valmis kellegagi seda pisikest ruumi jagama ja oli oma resoluutse, tõrjuva hoiakugi varna valmis riputanud.
Tegelikult see resoluutne hoiak oli tal alati kusagil käeulatuses, kaitsmaks ebaolulise eest. Nagu kilp millelt põrkasid tagasi tarbetud tunded ja emotsioonid, sõltumata sellest kas need tulid seest või väljast. Paljuski just tänu sellele kilbile oli ta jõudnud sinna, selle ihaldatud edukuseni.

„Tere. Me oleme vist mõnda aega reisikaaslased.“
Kupeeuksel seisis keskmisest veidi lühemat kasvu meesterahvas. Tal olid hõredad heledad juuksed ja tema helehallide silmade ees olid mustade raamidega prillid.

„Oh õudust, täielik maitselagedus, selliste raamidega prillid,“ oli Egela esimene mõte.

„Jah, tundub nii, et astuge aga edasi ja tundke end nagu… nagu rongis,“ ütles Egela naeratades ja samas tajus, et rikub juba oma resoluutse hoiaku plaani.

Mees sisenes samuti kergelt naeratades ja asetas oma suhteliselt kõhetu seljakoti magamisaseme jalutsisse.

„Kaugele siis minek on?“ küsis mees osavõtmatu huviga.
„Lõppu,“ naeratas Egela uuesti.
„Sama siin, kuigi päris kindel see veel polegi.“

Sellega nende esialgne jutuajamine piirduski. Mees ehitas endale voodinurka patjadest mõnusa seljataguse, koukis seljakotist raamatu ja asus seda lugema.

„Mis raamatut loed?“ küsis Egela mehe poole vaadates ja rikkus sellega jälle oma resoluutse hoiaku plaani.

„Kellele lüüakse hingekella.“

„Outs, Hemingway, minuni ta kirjutised kuidagi kohe ei jõua. See tundemaailm mis ta ehitab on kuidagi, kuidagi…“ Egela tegi kätega ringe leidmata vajalikku sõna.

„…liiga otsene?“ küsis mees üle prilliraamide reisikaaslase poole vaadates.

„Ei, pigem võlts, või võlts ei ole õige sõna, liiga illusioone ehk.“

Nüüd oli jälle mehe kord naeratada. „Ma loen seda kolmandat korda praegu. Mulle meeldib just see kuidas siin kogu see segane maailm – sõda ja surm on vastandatud ühele ainsale kirehetkele. See kuidas kõik millesse me usume ja mille poole pürgime on teisejärguline…, isegi surm on siin teisejärguline, või siis isegi tegelikult mitte teisejärguline aga kõik kokku nagu moodustab terviku ja ilma selle kirehetketa oleks see tervik justkui poolik tervik. Ma usun, et ma ei loe seda viimast korda. Mõni raamat lihtsalt on selline mis viib jälle uuesti lugedes nagu sammukese edasi.“

„Sa vist loed üldse palju?“

„Ajaliselt vist mitte aga ma olen selline kiire lugeja ja reisimisel on ikka paar raamatut kaasas.“

„Mul ei ole kahjuks ammu enam mahti olnud midagi lugeda. See rongisõit siin samuti tegelikult plaanitud seminariks ettevalmistusele kasutada.“

„Olgu ma siis ei sega sind rohkem,“ ütles mees järjekordse naeratuse saatel.

Egela võttis kohvrist läpaka ja hunniku pabereid mis olid elegantselt erinevat värvi pabermarkeritega kaunistatud ja sukeldus töösse.
Tegelikult oli tal isegi hea meel, et pidi olude sunnil kupeed selle võõraga jagama. Ta ei teadnud küll miks aga kuidagi meeldiv ja kerge oli selle võõraga koos ning ka töö sujus kiiresti ja ettekanne
tundus parem kui kunagi varem tulema.

Koputus uksele.
„Jah.“
Uksele ilmus tumesinises liibuvas vormirõivas naine.
„Soovite ehk midagi? Süüa, suupisteid, joodavat?“

„Ei aitäh, mina ei soovi midagi, või siis tegelikult ühe tee võtaks – harilik must tee sidruniga,“ ütles mees raamatut käest pannes.

„Jah, mina jooks ka ühe tee – samuti sidruniga.“

„Hästi, ma toon siia,“ ja uks sulgus.

„Naljakas aga ma joon ainult rongis teed. Muidu kuulub mu kirg ikka kohvile,“ ütles Egela.

„Mina jälle joongi ainult teed ja kohvist ei oska üldse suurt lugu pidada.“

Peale lühikest viivu küsis Egela: „Need on sul lugemisprillid, eks?“

„Jaaah?“

„Aga sul olid need ees, kui tulid?“

„Hm, väga terane tähelepanek, töötad juristina?. Aga need prillid olid mul ees, sest vaatasin vahetult ennem piletilt kupee numbrit.
Ja nüüd sa küsid kindlasti veel, et kuidas sõidan lõppu aga päris kindel veel ei olegi?“

„Jah, tegelikult see jäi kõrvu küll aga sellelegi on loogilisi vastuseid ja seda ei olnud plaanis küsima hakata, pealegi on see liiga isiklik,“ ütles Egela kiire grimassi saatael, mis polnud päris naeratusena mõeldud.

Väljas hakkas hämarduma ja üksikud rongiaknast mööda vilksatavad puud olid muutunud tumedateks kogudeks.
Lauakesel akna all õõtsusid rataste rütmis kaks tühja teeklaasi ja piidlesid teineteist silmanurgast.
Egela tõstis silmad oma töölt ja tajus järsku, kui eriline see seekordne reis on. Mees, tema, need kaks teetassi ja nende vahel vaikselt rataste rütmis vibreeriv lusikas…, nagu kompassinõel mis näitas aknast välja tühjusesse. Jah, seda just Egela tajuski. Kõik väljaspool seda kupeed oli järsku kuidagi tühi ja teisejärguline. „Isegi surm on siin teisejärguline,“ kuulis ta kusagil peas mehe sõnu.
Kui surm on teisejärguline, mis on siis see esmatähtis…, elu? Elu mõiste laienes järsku Egela sees hirmuäratava kiirusega ja tahtis puruks rebida kõik selle, mis tema jaoks seni oluline oli olnud.

„Ma lähen värsket õhku hingama…, mul on…, ma tahan…, ma ei saa…“

Mees oli püsti tõusnud ja vaatas Egelat ainiti, ilma igasuguse nähtava emotsioonita, kuid tundus siiski, et ta mõistab seda mis toimub ta kaaslase sees. Ta ulatas vaikides käe. „Jah,“ oli ainuke mis ta ütles.

Egela ulatas vaikselt käe kuigi teadis, et see võib viia lõpliku plahvatuseni.
Jah, puudutus, see puudutus, mis kandub mööda keha lainetena laiali ja vallandab ürgsed instinktid ning viib mõistuse.
Egela tõmbas käe järsult tagas ja surus selja vastu ülemise korruse magamiskohta, üritades hingamist kontrolli alla saada.
Mees seisis tema ette, peaaegu tema vastu ja vaatas sügavalt Egela silmadesse. Egela üritas pead kõrvale pöörata kuid ei suutnud silmi sellest pilgust lahti rebida kui mees puudutas õrnalt käeseljaga ta kaela. See oli midagi metsikut ja raevukat, midagi mis võttis ja andis samaaegselt, midagi mida Egela polnud veel eales kogenud. Enam ei hoolinud ta oma eetilistest normidest ega rebenevatest õmblustest. Kaks keha pidid üheks saama ja seda nõudis ürgne instinkt millele Egela oli jäägitult allunud. Aeg peatus ja valgus lõppes. Ainult pisike alateadvuse jupike oli veel säilinud ja takistas seda lõplikku vabanemist, vabanemist mida Egela nüüd nii metsikult ihkas.
Rong kihutas tumedas õhtus ja vilistas lärmakalt vastassuunast tulevale sugulasele. Õhk täitus rataste raksumise, tsisternide kolina ja rongiviledega, jätmata ruumi ühelegi teisele helile.
See oli see hetk kus võis loobuda sellest viimasest reaalsuse killukesest, et lärmakalt välja lasta kogu oma sisemine energia. Vabaneda vabanemise pärast, loobuda loobumise pärast ja saada saamise pärast.

Egela ajas ennast oma magamisasemelt istukile ja vaatas aknast välja, kuigi väljas oli juba päris pime ja midagi tegelikult enam näha ei olnudki. Ka mees oli seal tema selja taga aga Egela ei vaadanud tema poole.
Lusikas laual võbeles endiselt nagu kompassinõel ja näitas aknast välja, kuid enam mitte tühjusesse. Midagi oli muutunud ja maailm oli justkui pööranud ennast lusika all.

Egela võttis maast oma pluusi ja tõusis. Ukse kohal olev valgusti joonistas ta pehmed kontuurid õhtupimedusse. Ta keeras end mehe poole ja ütles: „Ma ei tea kus ma olin.“

„Sa ei tea? Sa olid maailma lõpus…, ja selle alguses. Ja sa võtsid ka minu sinna kaasa…, ja võimalk, et ka meie naabrid kõrvalkupeedest.“ Seda öeldes ei suutnud mees naeru tagasi hoida, kuigi natuke vist üritas.
Aga Egelale tegi see samuti nalja. Selles muutunud maailmas ei olnud järsku enam oluline mida teised arvavad.

„Ma arvasin, et see vastutulev rong summutas mu hääle.“

„Vastutulev rong? Siin lõigul on ainult üks rööpapaar. Et õnneks ei tulnud meile siin ühtegi rongi vastu.“

Egela pani silmad kinni ja raputas pead. „Brrr, ilmselt on seal maailmalõpus üsna tihe rongiliiklus. Aga ma lähen nüüd joon ühe tee, või midagi, või ma ei tea, ma pean hetke selginema, ma ei ole veel aru saanud mis minuga toimub.“

„Jajahh, muidugi.“

Egela riietus kiiresti ja suundus restoranvaguni poole. Ta võttis akna all istet ja tellis ühe tee, kuigi ei joonudki seda ja vaatas lihtsalt aknast välja millelegi mõtlemata. Ta oli lihtsalt nii kuradima õnnelik. Miks? Mis oli siis õieti juhtunud? Vabanemine. Jah vabanemine, kogu maailm oli ahelad heitnud ja Egela silmadelt oli kae rebitud. Kõik mille poole ta oli püüelnud tundus järsku nii tähtsusetu.

Rong peatus viimases hilisõhtuses peatuses.
Inimesi tuli peale ja läks maha. Jäeti hüvasti ja tervitati.
Üks poiss ja tüdruk möödusid käsikäes aknast mille juures Egela istus.
„Jah, enam ma oma õnne käest ei lase.“
Egela tõusis ja hakkas tagasi kupeesse liikuma.

Ta tõmbas hoogsalt kupeeukse lahti nagu oma reisi alguseski.
Tühjus.
Ei olnud meest, raamatut, tema seljakotti ega ka Egela halli mossitavat kohvrit ja läpakat. Ainult lusikas laual võbeles endiselt liikuma hakanud rongi rütmiga kaasa tantsides.

„Lõppu, kuigi päris kindel veel polegi,“ meenus Egelale.

Ta istus oma magamisasemele akna all ja naeratas endamisi.
See oli parim mis sai juhtuda.

Tagged with:

Põrsaste pesakast (Lembit Lembit)

Posted in Uncategorized by Lembit Lembit on veebruar 26, 2012

Höövel liikus hoogsalt mööda lauda, kerides kuldkollaseid lokke välja.

„Kui höövlitera õieti paigas on siis laast laulab,“ ütles isa.
„Kui tera liiga palju väljas on muutub laastul hääl käredaks ja praksuvaks.“
„Kui tera liiga vähe väljas on jääb laastul hääl nõrgaks.“
„Ja kui tera viltu on ei ole laastul puhast lauluhäält,“ õpetas isa edasi. „Kuuled kuidas laast laulab praegu,“ ja isa lükkas uuesti sirinal uue loki höövlist välja.

Mikk seisis isa kõrval ja vaatas kuidas ta osavalt pesakasti jaoks laudu ette valmistas.
Mikk oli ammu juba peale käinud, et vaja oleks põrsastele uus pesakast ehitada.
Isa oli sellega alati päri olnud aga kunagi ei kippunud selle jaoks just seda õiget aega olema.
Nüüd aga oligi aeg sealmaal, et ega enam edasi ei oleks saanud seda tööd lükata, sest kevad koputas juba rusikaga uksele ja sead olid kohe-kohe lõunast tagasi tulemas.

„Nii,“ ütles isa höövlit käest pannes, kui viimane laud hööveldatud sai. „Nüüd lööme põhja siinsamas kokku ja siis kinnitame selle küüni seina külge. Ülejäänud vajaliku saame vanalt pesakastilt, need on veel head küll, kui just katust ehk veidi pisut kohendada. Aga kas sina saaksid hakkama tugipostide jaoks aukude kaevamisega?“
Mikk noogutas intensiivselt pead, andes mõista, et on selle töö jaoks juba piisavalt tegija küll.
„Olgu siis, tule ma näitan sulle kuhu need augud on vaja täpselt kaevata.“

Mikk ja isa suundusid küüni juurde ja isa mõõtis tugipostide kohad täpselt välja.
„Noh umbes nii poole labidavarre sügavused augud oleks vaja kaevata aga arvesta, et tugipalgid lähevad diagonaalis seinast eemale, et siis ülevalt peaks auk seinast eemale laiem olema. Ma ise lähen löön nüüd selle põhja kokku ja siis tulen aitan sul augud lõpetada – siis saame ehk õhtuks ikka uue pesakasti valmis ma arvan.“

Mikk asus usinasti töö kallale ja esimene auk sai päris ruttu valmis. Teise auguga aga ei tahtnud asjad nii hästi sujuda. Poole labidatera sügavusel oli midagi ees ja, et seda kätte saada tuli auk küljelt laiemaks teha. Kui Mikul lõpuks segav takistus õnnestus august välja kangutada selgus, et tegemist on ümmarguse metallist karbiga. Kuna karp oli ilmselt juba pikki aastaid maa sees olnud, oli see üleni roostes ja Mikul ei õnnestunud seda lahti kangutada.

„Vaata mis ma sealt küüni juurest maa seest leidsin,“ läks Mikk nüüd leiuga isa juurde.
„Jah, eks seda vana nodi siit ja sealt ikka vahest tuleb veel välja,“ ütles isa kuidagi osavõtmatult.
Ometi võttis ta karbi ja loksutas seda õrnalt. Kuulda oli, et karbis loksus midagi tuhmi heli tekitades. Nüüd võttis isa tööpingi sahtlist kruvikeeraja ja surus selle jõuga kaane serva alla.
Sellele jõudemonstratsioonile ei suutnud karp vastu hakata ja kaan lendas kaarega rehetoa põrandale.
Uudishimulikult vaatas Mikk karbi sisse ja nägi seal roosade servadega kandilist lapikut eset.
„Mis see on?“ küsis Mikk isale otsa vaadates.
„See on telefon. Ennem geenirevulutsiooni kasutasid inimesed neid üksteisega rääkimiseks kauge maa tagant. Kui ühe telefoni sisse räägiti siis teise samasuguse seest kuulis keegi teine tema juttu. Viskame selle ära sellel on halb aura.“
Mikk ei teadnud täpselt mis asi see aura on aga isa resoluutsest hääletoonist taipas, et teemat ei ole mõtet vaidlustada.
Isa asetas telefoni karpi tagasi ja küsis: „Aga kuidas sul aukudega läheb, kas üks hakkab juba valmis saama?“
„Üks on juba valmis ja teine saab ka kohe valmis.“
„Ohohh, siis sa ole juba nagu vana kaevur ise. Näe mul sai pesakasti põhi kah valmis, lähme lööme selle pesakasti nüüd kokku siis.“

Õhtuks oligi uus pesakast uhkelt kõrgele küüniseinale kinnitatud. Või õigemini oli küll enamus vanast pesakastist aga kuna kõik oli ikkagi uuesti kokku pandud nägi see päris uus välja.

Nüüd jäi Mikk pikkisilmi notsude saabumist ootama. Naabertalus olid juba ammu pesakastis omanikud sees aga nende oma seisis ikka tühjana.
Ükskord see aga siiski juhtus. Mikk oli parajasti õues kui tundis järsku tugevat tuulehoogu selja tagant puhumas. See oli tegelikult suur kult kes hoogu vähendades oli oma suured, võimsad tiivad laiali ajanud ja üle Miku lendas. Siis veel paar hoogsat tiivalööki, et veidi kõrgust koguda ja juba maanduski kult osavalt pesakasti katusele.

„Isa, isa tule vaata siga lendab!“ jooksis Mikk tuppa isa kutsuma.
Isa tuli samuti õue aga kui nad trepile jõudsid ei olnud kulti enam kusagil näha.
„Lendas vist ära,“ ütles Mikk pettunult.
„Kõigepealt tulebki kult ja kontrollib paiga ohutust. Siis lendab ta ära ja annab emisele sõna, kui koht ohutu tundub. Seejärel tuleb emis üksinda ja vaatab uue elupaiga sisemise poole järgi ja kui kõik sobilik on, siis tulevad alles kahekesi juba elamist sisse seadma.“

Ja nii oligi nagu isa oli rääkinud ja kuu aja pärast oli pesakast rõõmsat ruigamist täis.
Elu oli tänu pesakastile hoopis teine. Ei olnud Mikul enam kunagi igavusega probleeme, sest ta võis lõputult jälgida kuidas kult pesakastis olijatele toidupoolist tassis.
Eriti hea oli kui hommikupäike mõnusalt soojendas ja ema aidatrepil mõnda tööd tegi. Siis heitis Mikk ema juurde murule kõhuli, kuulas põrsaste mõnusat nosimist pesakastis ja vaatas kuidas ema osavalt kalavõrku punus või mõnda muud tööd tegi.

Sellistel hetkedel tundus Mikule, et ta on kõige õnnelikum ämblik maailmas.

Tagged with:

“Sadas laia valget lund” (Lembit Lembit)

Posted in Uncategorized by Lembit Lembit on veebruar 11, 2012

„Oota, ma pean puhkama, mu jõud on otsas.“ Ütles Uula ja vajus jõuetult värskele lumele.
See oli see hetk, kus keelatud hirmud tulevad karmi reaalsusena ja istutavad ennast me lootuste vahele. Lootuste – ei tegelikult ma ei lootnud midagi. Ma isegi ei mõelnud midagi peale selle kuidas võimalikult õigem tee valida ja milline tempo Uulat kõige vähem kurnaks. Aga see oli see hetk kui neid keelatud mõtteid vägisi mõtlema sunnitakse.
„Olgu, aga õige pisut – meil ei ole palju aega.“ Ütlesin ja vaatasin tahtmatult vererida mis meie tuldud teed tähistas.
Heitsin Uula selja taha lumele ja surusin oma koonu Uula soojale kaelale. Nii oli hea ja keelatud mõtted said taas minema aetud.
„Sa ju hoolitsed meie kutsikate eest.“ Ütles Uula veidi ärevalt pead tõstes.
„Jah, muidugi aga puhka nüüd, meil on veel pikk tee minna.“
„Mäletad kuidas me kutsikatega esimest korda jahil käisime?“ Hakkas Uula uuesti rääkima.
„Ja kuidas Suurkäpp kitsede tee ära lõikas. Ma arvasin, et ta kardab ja põgenes aga ta nägi meist kõigist paremini olukorda ja tegi ainuõige otsuse. Ilma temata oleksime me seekord saagist ilma jäänud. Ma usun, et temast saab veel kunagi parim karja juht kes meil eales olnud on – ma oleksin seda näha tahtnud.“
Tundsin kuidas Uula kael korraks kiirelt paisus seda öeldes – see oli varjatud ohe mida kaelast kaugemale ei lubatud aga mis seda valusamalt mu südamesse lõikas. Uula oli kõige vapram emahunt keda iial näinud olin. Jahiretkedel ei olnud sugugi haruldane, et just tema otsustav rünnak kindlustas karjale kõhutäie, vaatamata valule mida tekitas tinane kuul tema tagajalas – mälestus esimesest kohtumisest inimesega. Aga mitte selle pärast ei olnud Uula mulle nii kõvasti südame külge kasvanud. Minu jaoks oli ta lihtsalt Uula kelle nime hüüdes mets jõuliselt vastu kajas ja kelle lähedus meeldivat soojust tekitas. Ta oli minu tark ja truu kaaslane ja ma ei oleks osanud elu ilma temata ette kujutada… .See oli jälle see keelatud mõte mis salaja ringiga pähe tahtis hiilida.
„Sa näed veel seda, sinu olukord ei ole nii hull, puhkad pisut ja asume teele.“
Arvasin, et mõtlen ka ise nii aga kui olin seda öelnud teadsin, et see ei kõlanud kuigi usutavalt.
„Ei, kahjuks lõppeb minu tee siin. Olen liiga palju verd kaotanud ja tunnen kuidas jõud minus raugeb. Sa pead üksi edasi minema, ilmselt on jälitajad juba teele asunud ja varsti võib koerte klähvimist kuulda.“
Jah, nüüd ütles Uula ise selle keelatud mõtte välja aga ma ei tahtnud sellega leppida.
Tõusin ja läksin ringi ümber Uula ta näo juurde. Vaatasin talle sügavalt silma nagu seda ükski hunt kunagi ei tee ja tõmbasin õrnalt keelega üle Uula pehme koonu.
„Tõuse nüüd! Proovi, sa jõuad! Sa pead! Ma ei taha sinust ilma jääda!“
Uula vaatas mulle korraks vaid silmi liigutades otsa ja ma tundsin selles pilgus valusat süütunnet.
„Ei, sa ei ole selles süüdi, see oleks igaühega võinud juhtuda ja mis ka ei juhtu tea, et ma olen kõige õnnelikum hunt kes eales jahti on pidanud ja ma olen igavesti tänulik sulle selle eest mis sa mulle andnud oled. Aga nüüd palun, proovi, tõuse, võitle – elu, minu ja meie kutsikate nimel.“
Uula rind kerkis kiiresti paar korda järjest ja ta ajas end kogu jõudu kokku võttes püsti.
Ma ei tahtnud näha karmpunast laiku mis Uula külje alt paljastus ja ma ei tahtnud mõelda, et ta ei suuda edasi tulla. Ma elasin hetkes ja viimases lootuses. Kummaline aga nägin ennast ja Uulat kõrvalt. Nägin kuidas ta tõusis, vaevaliselt püsti seisis ja võitles. Ta võitles ja ei alistunud. See oli võitlus millegi suuremaga kui ükski vaenlane eales oli olnud – see oli võitlus iseenda ja oma saatusega ja see oli Uula viimane võitlus.
Uula vajus raskelt lumele tagasi ja me teadsime mõlemad, et see on lõpp.
Ma heitsin kõhuli lumele ja panin koonu vastu Uula siidist koonu ja me lihtsalt vaikisime. Kui ma ennem keelasin endale teatud mõtted siis nüüd ma lihtsalt ei suutnud üldse midagi mõelda.
Ma olin elus palju surma näinud – tundnud elu viimaseid tukseid oma lõugade vahel, näinud noort isahunti kaotamas elu põdra jalahoopidest või inimese poolt seatud püünistes. Surm oli lahutamatu osa meie elust aga ei olnud kunagi nii palju haiget teinud.
Nüüd aga lebasin Uula kõrval tahtmata kuidagi tema surmaga leppida ja rinnus peksis terav valu.

Tundsin kuidas Uula hingamine järsku kiirenes ja tõstsin ärevalt pea.
Uula silmad olid suletud ja ta hingas kiiresti ja katkendlikult.
„Ma tahaksin sind korra veel vaadata aga ma ei jõua oma silmi enam lahti teha.“ Ütles Uula vaikselt.
„Polegi vaja, ma ei näe praegu just kõige parem välja.“ Ütlesin ja tundsin kuidas mu hääl isahundile sobimatult värises.
„Aitäh sulle kõige eest aga ma pean nüüd minema.“ Ütles Uula veel vaiksmalt enne kui ta katkendlik hingamine peatus.

Lebasin veel pikalt Uula kõrval ja ei hoolinud lähenevast koerte klähvimisest. Oli tunne nagu ka minu jõud oleks raugenud selles Uula viimases võitluses.
„Sa ju hoolitsed meie kutsikate eest?“
Jah… jah, ma tõusin ja hakkasin vaikselt taamal asuva künka poole liikuma.
Künkale jõudes vaatasin veel korraks tagasi, tõstsin koonu taeva poole ja hüüdsin viimast korda Uula nime aga selles sõnas ei olnud enam seda jõudu kui ta kajana metsalt tagasi jõudis.

Sadas laia valget lund mis Uula keha pehme koheva vaibaga kattis.

Tagged with: