KIRJUTAJATE KOMMUUN

Sadamakass

Posted in Sadamakass by meretuul on august 15, 2010

Sadamakass

By meretuul

Kaks kavalat rohekat silma. Need hämmeldasid, tõmbasid, ent mõnikord ka – hirmutasid. Siiski leidis Herdis end mööda pruunikaid koridore või hämaraid nurgataguseid ühe nendele pisut viltustele ja sisendusjõulistele silmadele järgnemas.

Vahel  tundus, nagu oleks Sadamakassi hääl see, mis enim enda poole tõmbas. See oli võrgutavalt võluv – mesimagus, keelitav, nurruvalt unine, ühtaegu helisev ja veenev. Jah, Sadamakass oli üleni salapärane, ümbritset`uimastavaist aroomidest, kastanpruunid, kaneeli järele hõnguvad salgud hooletult ümarat, sünnimärkidega palistatud nägu varjamas ning  pikad tumedad  ürbid nagu nahkhiiretiivad tema järel laperdamas. Herdisele näis peaaegu võimatu, ent siiski samavõrra ka ahvatlev kuhugi sellesse maailma küündida. Esialgu aga ei tihanud ta seda uut terendavat olemist veel sõrmeotsagagi puutuda…

Et soovitu tal tõepoolest õnnestunud oli, adus Herdis esmakordselt alles siis, kui ta tumesinisesse kangasse mässituna apeslinikarva valguses Sadamakassi ülevoolavas embuses seisis ja kõikjal nende ümber oli vaid hingeldav, taltsutamatu rõõm ja meeletus. Sellest hetkest alates teadis Herdis, et  on saanud Vabaks suure algustähega. Ta ei osanudki päris täpelt seda teadmist enesele seletada,  see oli vaid suur, hea ja kindel tunne sügaval sees. Kusagil õige sisimas settisid aimdused külmadest segipaisatud aulatest ja salajastest üürikestest kokkusaamistest pimedates rebenenud kalavõrkudega nurkades. Just sellest hetkest peale võis Herdis äratõukamist pelgamata vastata igale Sadamakassi rõkkavale rõõmuhõiskele, sest seletamata kombel osutus kõik, mida viimane iial ette võttis, peagi uudseks, põnevaks, ootamatuks ning nauditavaks.

Ja siis …

Jah, siis tuligi SEE öö jändrike, sammaldunud, vaevu õitsele puhkenud õunapuude all. Herdis ja Sadamakass keerlesid  käsikäes hoogsas tantsuringis, ise põlvini kasteses rohus paljajalu, seelikusabad ööniiskusest tilkumas ning kibehõrk vermutimaik verevail huulil pärlendamas. Ja milline vabadus! Ilma vermutitagi võis sellest purju jääda. Ei ühtki kütke, ainsamat takistust ees- vaid sirge ja valev tee oli ees, mida mööda võis suunduda kuhu vaid hing ihkas.

Ja seegi oli ootamatult uus tunne-  ühel vallatul spontaansushetkel alasti mööda öiseid linnatänavaid iseteadliku ja särtsaka Sadamakassi järel tundmatusse jalutada, ümber vaid vaevu varjav õhuke supellina.

“Dream a little dream,” ümises Herdis endamisi kaldamudas sumades. Ühe käega püüdis ta kaipalkidest kinni hoida ning teisega  hoida üleval üha  allavajuma kippuvat lina. ÖÖ oli nii kaugel, kuid ometi … siinsamas lähedal. Sadamakass oli siinsamas … ja ometi nii lõputult eemal. See vaikne ümin Herdise sees ei tahtnud täna üldsegi vaibuda, eks see reetis pisut tema ekstaatilisi meeli, kuid mis siis sellest?!!  Ühtäkki tundis ta, et pole sugugi oluline, kas tuleb veel ka homne päev ja elu näib taas turvaliselt tavaline ja igav. Hoopis olulisemad olid hetkel tema ümber heljuvad soojad vaiksed lained ja kõrged turvalised puudevõrad, mida pead kuklasse ajades enda ümber tiirlemas võis näha. Tähtsad olid hoopiski kauged, kutsuvad rännuteed, oli Sadamakassi unelev ja kutsuv laulukaja, mis hajus kaasakautsuvana juba  kusagil pargialleel. Ning Herdis ei viivitanud enam hetkegi.

Siis taas tume redeltrepp, imetabane väike pööningukamber täis hullutavid ja meelaid hetki, pilke, puudutusi, tsipake punaveini hõrgutavat nestet ja Dream A Litlle Dream. Siis veelgi tajutavamad, meelitavamad, isegi nõudlikud hämaruses mööduvad siidised kehad ja juuksed ja lõhnad ja viltused rohekad silmad, mis aina lähenedes otse Herdise hingepõhja vaatasid.  Ja meelad huuled… Huuled, mis poolteadlikult, ent väga kindlameelselt Herdise omadel peatusid, otsisid, leidsid …

Tagged with:

“Tundmatu ja kummaline valgus” (Meretuul)

Posted in Tundmatu ja kummaline valgus by meretuul on mai 15, 2010

 

Oktoobri lõpp.

Väljas rabistab tihedat suurepiisalist vihma, korstnas ulub soemüüri siibritega lõgistav tuul ning sünkmust taevas ei lase läbi ainumatki kuu- ega tähekiirt. Vaid vana õunapuu koputab oma pahklike ja sõlmiliste sõrmedega rütmiliselt vastu plekist aknalauda. Ta teeb seda nii tuuletu kui tuulise ilmaga ning kuigi sellega peaks juba harjunud olema, tekitab see kodustes siiski sõnatut sisemist judinat. Nagu saatus koputaks väsimatult … aknale.

Korraga on hilissügisene maru äärelinna majadest ka elektri viinud. Suur kivimaja mattub hetkega pilkasse, möirgavasse pimedusse. Kaks last tarduvad peegli ette soolasammasteks.

Kuni süttib esimene küünal. Juba on ema sellega teel kööki, kus süütab esimese toel ka teise ja viimaks lastetoas kolmandagi väikese hubiseva valgusallika. Aeg elustub taas.

Hetke ringi vaadanud, otsustavad lapsed minna uueks muutnud maja saladusi avastama.

Kui teistsugune on kogu kodu ja selles olemine küünla tundmatus, kummalises valguses! Kristall ja lauahõbe helgivad leegihubinas peaaegu ebamaiselt puhvetkapi klaaside tagant ja elutoanurkades konutavad sünged pimeduselaigud venitavad ruumi hiiglaslikuks läbimatuks saaliks. Hinge põnevusest kinni pidades hiilivad tüdrukud kikivarvul toast tuppa, ise omavahel ärevalt sosistades. See valgus nagu ei lubakski valjusti kõnelda, pimedusejõud on hoolimata küünla värelusest võidu saanud. Tondid äratanud. Ühteaegu on põnev ja õudne. Trepist alla külmahingivasse tolmusesse esikusse mineku peale ei julge peaaegu mõeldagi ! Või siiski …?

„Poeme sinna seinakappi“, teeb üks tüdrukutest vargsi käsipuust kinni hoides ja alla esiku poole kiigates ettepaneku. Teine on põnevuseseguse hingevärinaga nõus. Iga sammuga muutub trepp külmemaks, mõni aste nagiseb vastikult ja hoiatavalt, aga tüdrukud ei peatu. Ka küünla heidetav valgus muutub allapoole jõudes aina hädisemaks, aga juba ollaksegi päral.  Võti krigiseb lukuaugus, lakitud vineeruks pääseb kriuksatades valla, lapsed ronivad suurte pappkastide peale ja mässivad end tolmu, koide ja ammukasutatud lõhnavee järele hõnguvate väliriiete sisse. Viimane tulijatest jätab veel vaevu hubiseva küünla trepi alumisele astmele ning tõmbab kapiukse enda järel kinni. Pilkane pimedus matab nad taas endasse. Vaid kummaline imetilluke valgusetriip jääb kuidagi tundmatu, kapisisemusse sobimatuna ukseprao vahelt sisse hiilima.

Tükk aega ei lausu kumbki sõnagi, nad isegi ei liiguta ennast, nii et on kuulda vaid nende tagasihoitud hingeldamist, mis tekkis võrdselt küllap nii trepist tulemisest kui suurest põnevuseihast.

„Kas sina arvad ka vahel öösiti pissil käies, et siin all kapis elavad kollid?“ pärib noorem tüdrukutest viimaks sosinal.

Teine ei vasta kohe.

 „Mm …  ma arvan, et siin võib hoopis huntide koobas olla,“ teatab ta siis mõtlikult.  „Ma olen vahel pimedas nende silmi  hiilgamas näinud.“
„Mina olen vist ka,“ kinnitab õde areldi.

„Aga võib-olla on need hoopiski surnud, kes siin öösiti oma elu elavad,“ jätkab vanem tüdruk oma mõtisklust. „See  kongus ninaga naabritädi ükskord rääkis, et meie maja all on tegelikult vana surnuaed.“

Noorema tüdruku pruunid silmad lähevad õudusest aina suuremaks. aga pimeduse tõttu pole seda näha.

„Aga ega nad ju trepist üles ikka ei saa?“ küsib ta abipaluvalt.

Tumedapäine vanem õde kehitab õlgu. Ta tunneb, kuidas õudusjuttude rääkimine väiksemat hirmutab ja mingil seletamatul kombel see aina innustab teda.

„Sa pead ise õhtuti salapalveid  ja nõiasõnu lugema, siis nad ainult ei saa,“ teatab ta tähtsalt. „Mina igal õhtul teki all loen.“

„Õpeta neid mulle ka,“ palub noorem õde.

„Tegelikult on selleks küünlaid ka vaja,“ lisab teine armulikult. „Erinevat värvi ja erineva suurusega, sest valgust nad kardavad. Nad ei tunne sellist kummalist asja nagu valgus.“

„Kuidas sa neid asju tead?“ pärib väiksem ühtäkki kahtlustavalt läbi pilkase pimeduse õe poole kõõritades.

„Sellelt samalt naabritädilt, ta ise rääkis mulle, et on kusagil maagiate koolis käinud, temalt ma neid asju kuulengi.“
„ja-jah, isa ütleb ikka, et jälle see vana nõid tuleb siia,“ kinnitab  ka väiksem õe arvamust. Samas tuleb talle jälle vana teema meelde.

„Aga mis see surnu mulle teeb, kui ta ikkagi üles pääseb?“

„Ma ei tea,“ kehitab too õlgu. „Äkki röövib su ära ja muudab ka surnuks nagu ta isegi …“

„Aga kuidas ma teda näen, kui ta surnu on?“ jätkab teine.

Vanem on natuke kimbatuses, tuleb välja, et ta polegi nii tark, kui ta  ennast õele ikka näidata on  tahtnud. Ta ei oska paljudele küsimustele vastata.

„Surnuid ei saagi näha, nad on nähtamatud,“ teatab ta siiski vastuvaidlemist mittesallival toonil. „Sellepärast nad nii ohtlikud ongi – hiilivad sulle selja taha, krahmavad sust kinni- ja oledki läinud. Keegi ei pruugi sind enam kunagi leida.“ Viimaste lausete juures suskab ta õele näpuga ribide vahele, nii et too ehmatusest kiljatab.

„Kuss, mis sa kisad, ega sa mingi titt ei ole!“

 Vanem õde on oma kindla postisooni enda arvates tagasi saanud.

„Nii ei tohi teist hirmutada, nii võib surnuks ka ehmatada!“ Tüdruk püüab hirmu ja nördimuse pärast kõigest jõust silma valguvaid pisaraid tagasi hoida …. Äkki jäävad mõlemad kuulatama. Keegi nagu liiguks otse kapi taga või lausa selle sees.

„Kuule, mis see on?“ sosistab noorem tüdrukutest hirmunult ning surub ennast tihedalt õe vastu.

„Ma ei tea … Tasa! Ära liiguta!“ Vanem püüab külma närvi säilitada ning kuulatab hoolega. Ettevaatlikult roomab ta riiete vahelt  ukse poole ning püüab paarimillimeetrisest praost välja kiigata. Miski või keegi tundub esikus tõepoolest liikuvat, sest küünal trepimademel hubiseb nõrkades õhuvoogudes kuidagi kummastavalt ja võõralt. Oot, ja nüüd … jah, tõepoolest, nüüd on kuulda ka rasket hingeldamist, kusagilt õige siinsamast.

„Appi, ma kardan!“ kiljatab väiksem tüdruk poolhääli, kes on seda samuti kuulnud, ning hakkab kapinurka litsutuna vaikselt tihkuma. Ka vanem õde tardub paigale. On ilmselge, et keegi püüab uksest sisse saada. Ta kõhkleb veel hetke, kas hoida ust vägisi kinni või anda alla. Hirmusegasena laseb ta viimaks siiski uksest lahti ning hakkab samuti igaks juhuks kiljuma …

                                                   ***     ****

„No misasja te siin oma arust teete?“ kostub samas isa kergelt pahane hääl. Ta on just ahju kütet  juurde viskamas käinud ja ta  tolmused üleriided õhkavad veel söehõngu järele. „Mina veel mõtlesin, et kass kurinahk krabistab siin pimedas  pahandust teha, aga teie hoopis!“

Tüdrukud ei kosta sõnagi. Nad on alles iseenda õudusjuttudest hirmul ja samas otsatult õnnelikud sellest ebamaisest olukorrast pääsemise üle, ronivad kibekähku kapist välja ning tipivad hiirvaikselt trepist üles. Tagasi vaatamata, sest mine sa neid surnuid tea …

Vahepeal on ema kartulid ja seenekastme valmis saanud. Kogu pere koguneb laua ümber, ent on tavalisest käratum. Toitki maitseb ses salapärases, ent turvalises sünguses teisiti. Tüdrukute põsed õhetavad alles läbielatud seiklusest ning nad on südamete pekseldes teineteisele kinnitanud, et see jääbki vaid nende kahe saladuseks, et vanemad ei pea neist viirastuslikest uidudest kunagi midagi teda saama.

Puupliidi alt vilkuv tuli heidab oma mängivate leekide kuma põrandale ja korraga tekib tahtmine olla vaid selle kuma sees… Väljas huilgab maru,  puuoksad pekslevad vastu aknaruute ja kusagil maja sügavustes luurivad ringi veel tondijuttude varjud, aga neil siin keset tundmatut, kummalist valgust on nüüd otsatult soe ja mõnus.

Tagged with:

Näoga mere poole ( Meretuul)

Posted in Näoga mere poole by meretuul on märts 31, 2010

Järjekordne uduselt hahetav hommik kriimulise akna taga, nagu neid juba lugematu arv kordi nonde lõputuna näivate aastate jooksul ette oli tulnud. Ta ei tahtnud enam silmi avada, ei tahtnud oma kukkumistest ja varasaabunud vanadusest kangeid konte segipööratud asemelt üles ajada. Sest mille nimel? Mille või kelle jaoks?

Kõik oluline oli kadunud. Kas ta polnud õigel ajal märganud, millal elu allamäge hakkas veerema või oli kõik toimunud nii märkamatult, iseeneslikult, et jäi vaid saatusele imestuvi sui tagantjärele vahtida?

Õigupoolest, kui mõtlema hakata, siis kuidas see äparduste katkematu jada alguse saigi? Oli see vanemate surm või ajutine töövõimetus või naine-lapsed, kes vähimagi süümepiinata ta juurest jalga olid lasknud? 

Ah, mis sest enam, nüüd on kõik nagunii jäädavalt läinud. Armsad vanemad ( ei- ei, mitte jälle seda rähmast pisarat silmanurka lasta), kindel töö ja … Just, see on nimelt NENDE süü. Et see naine talle ka säärane … lehtsaba pidi sattuma. Kes esimeste eluraskuste peale nelja tuule poole läheb. Kuigi mehel on niigi raske eluga edasi minna ja naise hoolitsev tugi kulunuks just noil aegadel enim marjaks ära. Mis see paar õlut päevas siis nii tegi talle, et selle suvalise ettekäändega lihtsama elu poole joosta?

Kodus ta  jah üldse püsida ei tahtnud, muudkui õhuti vuhh-vuhh välja, ikka kontserdile või teatrit tegema või…  Endal kodus kõik aiatööd tegemata, värsked kalad rookimata, mees ja loomad näljas …  

Ja vedas lapsed kah samale epakale rajale, polnud siin temal enam päästa midagi. Eks ta alguses oli ikka üht- ja teistmoodi proovinud. Kutsunud lapsi kasvuhoonesse kaasa, rääkinud tomati- ja kurgikasvatusest ehk jälle näidanud neile erinevaid kalu ja utsitanud  nende liike meelde jätma. Paaril korral olid põnnid omal ajal kalalegi kaasa võetud. Nood olid sellest igatahes elevil olnud, kui hilisõhtul sääsepirina sees oma punastes kummikutes vapralt tal mere äärde viival kruusateel sabas püsisid, silmad põnevusest helkimas, ja kaldalgi  püsisid lapsed tookord täitsa vagusi, kuni tema võrke sisse pani. Hiljem olid põnnid tahtnud tema kalamehesaapaidki jalga proovida, mis neile siis ju päris pea kurguauku olid ulatunud,  heh, muiga või praegugi.

Aga võrgupuhastamine ja kalarookimine-  ei, sellega jäid nad küll kõik jänni. Sipsti siit ja teine sealt, ega see võrgupuhastamine nüüd nii kerge töö ka pole, selleks peab ikka kannatust varuma, hoolega kõik üle vaatama. Kalarookimisest juba rääkimata.

 Nojah, tema lapsed küll, aga ikkagi nii palju emasse- ei viitsinud nemadki porgandipeenraid kitkuda, veel vähem kala rappida, ikka oli vaja mujal tühikargajaid mängida. Tjah,  agoonias siplevatele kaladele oli teinekord saunas vettki juurde visatud … Rumalad lapsed, on siis vaja kalade piina veelgi pikendada …

Või  mis neist mälestustest enam, näh, kell juba seitse kah, peab ennast ikka üles ajama ja midagi hamba alla vaatama …

Ta avas aeglaselt silmad-  tolmust paks õhk kõditas sõõrmeid ja pani esmalt kopse puhtaks aevastama. Aga siis – ikka toosama hallikspleekinud toalagi ja võidunud tapeetidega seinad tema ümber, paksu kardina vahelt sissepiiluv hommikuhämarus segatuna mere poolt uhkava külmniiske uduga ja pikad vonklevad riiulid täis kapsaksloetud raamatuid. Mille jaoks nüüd need? Kunagi oli ta selle kõik ehitanud ainsa mõttega – oma perele, et tema naisel ja lastel oleks hea nende vahel elada, et tema enda vanemad võiksid  poja üle uhked olla. Kõik oli viimseni oma kätega tehtud, hoole ja armastusega lihvitud ning viimaks veel paikagi seatud. Ja nüüd pole kedagi, kes neid vaataks, ehitatu ja seeläbi tema enesegi ülegi uhkust tunneks. Kes on kadunud maamulda, kes niisama ilma hoolde läinud …

Suurivaevu vinnas ta ennast voodiservalt üles, ajades seejuures ümber paar traditsiooniliselt õhtul lohutuseks võetud kange õlle pudelit, sirutas kühmus keha poolenisti sirgeks, niipalju kui haige ja naksuv selg lubas,  masseeris vasakut õlga, mis suvest saati aina tuntavamalt end hommikuti tunda andis, ning tatsas külma kööki. Teinud viimastest niisketest haokubudest tule pliidi alla, jäi ta akna alla seisma.

Tinahall taevas ei tõotanud just kuigi kena  ilma, lörtsilumi oli raske ja kleepjas ning kollased kõrkjatuustid kahisesid õue all kurvameelselt. Tuleks metsa uute hagude järele minna, muidu peab homme päris külmas olema, vilksas mõte läbi pea … Siis rändas ta pilk taas vanale paadivarele värava all. Kui mitmeid kordi päevas ta seda rohekasvalget kühmukest roogude vahel silmitsenud oli, hinges kahtlused, kahetsuse- ja käegalöömismeeleolud segiläbi?  

Jah, kui üldse millegi, siis just selle asja pärast oli tal enda pärast küll veidike häbi. Kui naine oli läinud, läks kõik lõplikult allavoolu, sealhulgas ka kalamehepõli, mida ta ometi juba varasest poisipõlvest peale nii kirglikult oli armastanud. Ei möödunud tema nooruses vist küll ühtki nädalavahetust, kus poleks isa või venna, hiljem juba sõbrapoistega mõnd õngeretke ette võetud. Sõita varahommikuti võrriga läbi tühjalt kajavate ja uniste linnatänavate, sõõrmeis asfaldi turvaline- tõrvane hõng ning kuklas aimumas aina tugevnev mere kutse – vot see oli alles tõeline elu!  Ega alati polnudki saadav kalakogus kõige tähtsam, ehkki ta seda oli alalõpmata püüdnud tähtsustada, esmalt  ema, hiljem  naise ees.  Näed sa, täna sain 6 kilo ahvenat, 3 kilo lesta, mõned särjed veel pealekauba …

Aga teisalt, ka niisama vete ääres istuda, loodushääli kuulatada ja omaette mõelda, selles oli mingi seletamatu rahu ja õndsus. See tegi pea klaariks ja pani vere vemmeldama – tahaks  midagi veel, tuleks kuhugi veel pürgida – nagu hing oleks korraga tiivad saanud ja kõrgustesse sööstnud. Pärast oli meel nii hea ja süda kerge, et  lausa lust oli argitoimetuste man tagasi pöörduda.

Koos naise minekuga oli kuidagi seegi tuhin üle läinud. Mitte küll kohe, alguses oli ta püüdnud end püügiga lausa elatada ja kevadeti olidki saagid teinekord päris kobedad, sai ise mitmeks-setmeks ajaks söönud ja jäi ka müügiks piisavalt üle. Tavalisemate püügiartiklite vahele olid nii mõnedki haruldused nagu karpkalad või tuulehaugidki kinni püütud ja vande retseptide järgi ära  maitstud saanud. Aga  siiski polnud tegutsemistel enam õiget minekut sees, midagi oli jäädavalt puudu. Lõppude-lõpuks –  kaua sa ikka üksi delikatesside juures maigutad, kui oma rõõmu kellegagi jagada pole ning ainult unustatud tõotused, vaikiv etteheide, vastuseta jäänud hoolitsusepüüd ja kulumakippuv kodu, mida kellegi nagunii enam vaja ei näinud olevat, tumedate varjudena su ümber lasuvad?

Nii oligi ta ühel õhtul paadi rannale vedanud ja otsustanud – tänasest enam merele ei lähe. Las nad siis imestavad, kuhu see üksik tubli kalamees siit kõrvalisest lahesopist on jäänud, püügilubadel oli nagunii ammust ajast kriips peal …

Ja ta ei läinudki.  Õieti pooleldi juba kiusu pärast. Las see tobe naine siis näeb, mida ta minuga on teinud, las lapsed kurvastavad, et oma tööka isa niimoodi ära unustasid …  Ühtlase tuima ükskõiksusega möödusid nüüd talved ja kevaded, kuni ka  suvedel ega sügistel polnud enam õiget tegu ega nägu. Kuidagi sai enesel hinge sees peetud, aga mis elu see enam oli … Rohkem kunagiste sõbrameeste almustest elamine. Polnud erilist isu enam aeda harida ega toas kõpitseda.  Mingu kogu see kunagine töö ja vaev kõige kaduva teed ja et need antud aastad juba kiiremini lõpule saaksid, vähematki õiget eluisu enam ei ole.

Juba mäletamatuid aegu polnud selle maja lävest üle astunud kellegi muu kui vaid ta enese jalg.  Ega ta õigupoolest teadnuki, kas ta  enam kedagi ootas – elu jäi päev-päevalt temast nagunii kaugemale, maja lagunes, toad olid kuude kaupa koristamata ning aed võssa kasvamas. Kusagilt oli külge jäänud ka vana harjumus alati enda taga kõik uksed kindlalt lukustada ja võtigi veel risti ette keerata, sest mine sa neid ümberkaudseid tea … Ja ega need oma lapsed nagunii ei tule, kõigil ammugi omad elud elada. Nii oli ta vaid iseenda hooleks jäetud, isegi süsimust, tagumist jalga lonkav kass, va reetur, oli viimaks tema juurest jalga lasknud, kui taipas, et enam värske kala lootust polnud.

Ometi tundis ta kevadeti, eriti jäämineku paiku, tuima klompi kurku tõusmas, kui oma kooruva värviga ning aasta-aastalt aina enam pehastuvat paati silmitses. Tihtilugu käis ta siis sihitult mitu tiiru võrgukuuride juures asjatamas ja riivas nagu muuseas rohekashallide siidkardinatena helklevaid võrgupuhmaid, mis möödumisel kutsuvalt oma metallrõngaid kilistasid ning millest üle aastate  ikka veel karget merelõhna hõngus. Ei olnud just harvad juhused, kui sealsamas rippuva kummiülikonna läheduses seistes sigines ei tea kust  pähe kiuslikult sumisev mõte- mis oleks kui prooviks õige veelkord … Nagu mingis nõidusunes siirdus ta siis võrkude juurest edasi kuuri seinale toetatud erkroheliste aerude juurde ja võttis nagu prooviks esmalt ühte kätte ühe,  siis juba teise teisegi, tõmbas kummikud jala otsa, sulges endamisi silmad ning  kuuliski juba tasaseid sulpsatusi enda ümber, kui ta vereva päikesetõusu poole sõudis, pehme tuul nägu paitamas …

                         ***      ***

Järgmine kirgas-kilgendav aprillialgusehommik leidis eest tühjalt kaikuva maja. Üle öösel sadanud kerge lörtsikorra viisid ühed otsustavad jäljed õue alla välja ja sulalumise värava ees mustas reetlik tühimik – paat oli kadunud ja selle omanik oli end viimaks ometi  õnneliku ja täisväärtuslikuna tundes taas näoga mere poole keeranud.

Tagged with: