KIRJUTAJATE KOMMUUN

“Teisiti ma ei oska” (V.A.)

Posted in Teisiti ma ei oska by V.A. on märts 4, 2010

“Sa nagu nimme teed niimoodi!”

“Ei, ma ei tee nimme, see kuidagi ise läheb. Ma ei tea, kuidas seda sulle öelda.”

“Sa ei tea, aga sa teed. Ikka sa teed. Nagu kiusu pärast. Või sa ei oskagi teisiti?!”

“Jah, võib-olla ei oskagi. Ja mis ma sinna parata saan. Ära pahanda! Palun!”

“Aga sa pole kunagi proovinud! Sa pole üritanud!”

“Ma olen. Kui sa vaid teaksid! Ma olen end korduvalt käsile võtnud, mõelnud, et nüüd, nüüd teen teistmoodi, võtan ja teen teistmoodi, ja siis, koos selle minu muutumisega, muutub ka kogu maailm, kevad tuleb teisiti ja suvi ja kõik ülejäänud aastaajad, kõik saab uueks ja lööb särama. Saab selleks, mis ta tegelikult olema peab. Korda. Aga oma nahast välja ei poe, üle oma varju ei hüppa.” (more…)

Tagged with:

“Ma langesin nelikümmend viis korrust” (V.A.)

Posted in Ma langesin 45 korrust by V.A. on veebruar 5, 2010

Minu lugu on lihtne. Võib-olla olen ma lihtsalt vales kohas. Võib-olla ma poleks pidanud siia ronima. Nii kõrgele. Võib-olla pean ma kõiges süüdistama ainult iseennast. Tähendab, mitte kõiges absoluutses mõttes, see oleks suurushullustus, vaid kõiges selles, mis mind puudutab. Aga ometi tundub mulle, et see koht siin on just õige koht, minu koht, ja seda, mis toimub, olen ma õigupoolest alati oodanud. Ehkki mul on palav, suits läheb silma, ja lärm, mida igalt poolt kostab, ka minu seest, võib-olla peamiselt just sealt, tahab mind matta. Aga ma sulgen silmad ja kuulan hetkeks oma südant. Ja vaatan, mis ta mulle ütleb. Mul ei ole enam palju aega. (more…)

Tagged with:

“Ristisõdija kojutulek” (V.A.)

Posted in Ristisõdija kojutulek by V.A. on jaanuar 19, 2010

I was rising up
Hitting the ground
And breaking and breaking

Ta tuli siis, kui öö oli juba päris ligi.

Kevadine õhtutaevas kajas tema saabudes linnuhäältest, tsitsiidest ja klukluudest.

Ta viskas oma kompsud — palju neid polnud — esikusse ja lõdises, kui ukse avanud Alo teda lävel kallistas. Alo kallistas teda soojalt veel toaski.

Hommikul oli tema ase tühi.

Kuid enne veel, tema kojutuleku ööl, olid nad läinud kööki ja ta oli rääkinud seal midagi kurgedest. Ta oli astunud, teetass kahe peo vahel, köögiakna juurde, palunud selle kinni panna, ja tasasel häälel, sõnu otsides, muudkui rääkinud.

Alo lasi tal rääkida, ta polnud tema sõnu kuulnud aastaid. Polnud vahet, mida ta räägib. Rääkigu, mõtles Alo. Rääkigu kas või lõputult minupärast. Ta oli talle juba lävel öelnud: Räägi! (more…)

Tagged with: