KIRJUTAJATE KOMMUUN

Mida suurem on vale, seda rohkem seda usutakse (werewolf24)

Posted in Uncategorized by werewolf24 on jaanuar 25, 2012

„Lõpuks on kõik ainult enese müümine,“ lausus Anna mõtlikult. „Tegelikkuses ei loe, milline sa seestpoolt oled. Kas oled tark või rumal, heatahtlik või kiuslik… See kõik on teisejärguline.“

Ta sammus kiirelt mööda libedat ja lumist vanalinna otse edasi, sõbranna tema kõrval. Tegelikult neil polnudki kindlat suunda. Kiiresti pidi kõndima vaid seetõttu, et kui jäid seisma hakkas külm.

Aga kuhu mujale neil minna oli? Kohvikusse? Seal peaks ju midagi tellima ja raha oli see mida neil polnud. Koju? Seal poleks saanud rääkida neil teemadel. Seal olid mees ja lapsed. Nii nad siis põgenesid vahel õhtuti siia- vanalinna kurtide seinte vahele. Siin polnud ainsatki kõrvapaari neid kuulamas. Ja rääkida võis kõigest. Tihti kiskusid teemad filosoofiliseks, nii ka täna.

„Tegelikult hakkab kõik juba lasteaias peale. Armsaid ja malbeid ning hästi käituvaid lapsi eelistatakse energilistele ja püsimatutele. Nagu laps oleks süüdi, et ta kõige vastu nii uudishimulik on ja seetõttu sekeldustesse satub? Selliseid lapsi peaks just lohutama, ega nemad ei taha ju ka halvad olla. Kes meist tahab halb olla?“

Tungivalt ning küsivalt vaatas ta Mariale otse silma. „Selles suhtes on sul õigus,“ vastas too. „Koolis jätkub ju täpselt see sama suhtumine.“

„Seal on veel hullem,“ arvas Anna. „Siis hakkavad ka kaaslased sind arvustama. Kui sul on ilusad riided ja kallid asjad oled tegija. No võib-olla õnnestub mõnel normaalsel ja mõnel targal, kellel neid asju pole, ka sinna punti sattuda. Aga üldiselt ikka on asjad need, mis sind koolis tegijaks teevad. Seega müüme me end juba siis maha. Õpetajatele ja kaaslastele. Ise asi millise hinna me endale külge poogime ja kas teistel on seda sorti raha millega meid endale osta saab.“

„Ning hiljem jätkub ju enesemüük, kui näiteks meest otsida! Ja tööd?“ Oli Maria isegi oma avastusest üllatunud.

„Täpselt,“ nõustus Anna.

Veidi aega kõndisid nad vaikides, kuni Maria vaevukuuldavalt lausus:“ Sinul peaks siis ju kõik võimalused olemas olema.“

„Mis mõttes?“ Küsis Anna arusaamatu naeratusega näol.

„Sa oled nii ilus ja oskad hästi inimestega suhelda. Sa ei karda midagi ning oled harjunud võitma.

Selle peale pahvatas Anna naerma. „Kas sa tõesti arvad seda?“ küsis ta viimaks. „Ma võin ju olla ilus ja võib-olla oskan ka suhelda, kui sa seda arvad, aga selles sa küll eksid, et ma ei karda. Ma kardan hullupööra! Tegelikult olen ma väga nõrk inimene. Liiga nõrk, et seda välja näidata. See rõõmus ja tugev mina, keda sa näed on üks suur vale, mille enda ümber olen ehitanud. See on ainus asi, mida olen õppinud terve elu end müües. Mida suurem on vale, seda rohkem seda usutakse. Mida rohkem sa näitad, et oled keegi teine, seda rohkem teised sind sellena näevadki. Hea suhtlemise aluseks on see, et sul on teistest inimestest ükskõik. See, et sa tead, mis tunne on olla jalge alla trambitud ja sa ei lase endaga seda teha. Loomulikult ei tähenda see, et sa teiste vastu viisakas, hooliv ja salliv olla ei suuda. Ikka oled, aga tegelikult on sul neist täiesti ükskõik. Sest mingil moel on nad kõik sulle haiget teinud. Kogu ühiskond on. Ja see, et ma näin sulle tugevana, see on tingitud vaid sellest, et ma olen valuga harjunud. Sest mul on enamus ajast valus. Ja tead miks?“

Maria raputas pead.

„Sest tõde on see, et inimesed hindavad mind mu välimuse järgi. Keegi ei näe minu sisse ega märka milline ma tegelikult olen. Kas sa tead kuidas see haiget teeb? Isegi kui nad lõpuks suudavad näha minu suurtest hirvesilmadest mööda, siis ikkagi ei suuda nad näha mind. Seega olen ma üks väga suur vale. Sinu puhul vähemalt inimesed näevad sind! Ja kui sa rääkima hakkad, kuulatakse sinu juttu, mitte ei vahita sinu roosaks värvitud täidlasi huuli!“

Tagged with:

surma põhjustamine ettevaatamatusest (Werewolf24)

Posted in Surma põhjustamine ettevaatamatusest by werewolf24 on jaanuar 10, 2012

Üldiselt oli tegu ju ilusa ajaga- kellele ei meeldiks siis sahisev lumi, elevuses lapsed ja kingikuhjad kuuse all? Minule oli see aeg alati muinasjutuline ja imeline olnud. Viimased aastad olime neid pühi veidi teisiti pidanud. Nimelt olid meil nüüd lapsed. Kaks imearmast tütrekest, kõigest aastase vanusevahega!

Hakkasime ka sel aastal siis maale mehe vanemate juurde sõitma. Ettevalmistustega alustasime juba hommikul- vaatasime üle kas kõik kingid on ilusasti pakendid leidnud ja ikka olemas. Mehega olime mõlemad loobunud üksteisele kallite kingituste tegemisest, ikka eesmärgiga, et laste kingikott oleks suurem ja uhkem! Kuid see ohverdus tundus väike, kui nägid siirast rõõmu laste näol kingituste avamisel!

Kiire hüpe veel kaubanduskeskusesse, kust varusime toidumoona- mandariine, komme, verivorsti ja kõige tähtsamat- piparkooke. Nii tore on neid pärast ju vanaema juures koos lastega kaunistada!

Istusime tagasi autosse ning 2 tundi kestev sõit võis alata. Kohale jõudes tervitas meid suur koer, kes oli õnnest hullumas, nähes lapsi ja meid, nüüd saab ju palju lumes möllata! Toas võttis meid vastu ahju soojus, kapsa ning prae ja värskelt tuppa toodud kuuse lõhn. See kõik oli imeline ja kõige parem oli teadmine- varsti on kõik siin, me ehime kuuse, sööme, tuleb jõuluvana, avame kingid ja siis lähevad kõik väsinuna oma koju tagasi. Teadmine, et mõnda sugulast sa näedki vaid kord aastas jõuluõhtul oli meeliülendav ja soe.

Söögilaud oli külluslik nagu alati, kingid täpselt need mida taheti, räägiti uudistest, mis kellegi peres oli muutunud ja uut. Joodi klaasike hõõgveini ja see oligi kõik. Rohkemaks alkoholiks ei näinud keegi vajadust.

Vaikselt hakkasid sugulased-lähedased end kodu teele seadma. Nii ka meie. Panime lapsed turvatoolidesse, istusin ise kõrvalistmele ja mees asus rooli. Lapsed mängisid autos oma uute nukkudega, mina uurisin fotoaparaati, mis jõuluvana oli toonud.

Kõik oli nagu tavaliselt, laia valget lund sadas, külma oli võib-olla miinus 5, mitte rohkem. Tee oli täis autoratta jälgi, mis sõitsid otse, ikka edasi ja edasi, mööda teed. Seejärel liikusid need veidi vastassuunda, siis veel veidi ja veel. Järsku oli tee täis oma vahel ristuvaid jälgi ning äkitselt läksid edasi vaid ühed jäljed, või õigemini- tulid vaid ühed jäljed. Eemal puude vahel metsas kallistasid teineteist kaks autot, mõlemal mootorid veel soojad.  Kiirabisireenid huilgasid, politsei oli hetk tagasi sündmuspaigale saabunud.

***

Kaks pisikest tüdrukut istusid kiirabi ooteruumis. Inimesed sagisid nende ümber ikka edasi ja tagasi. Keegi ei märganud neid. Vanema silmist voolas üks pisar, noorema silmad olid nutmisest punased. Nad toetasid pea üksteise õlale ning hetkekski- mitte korrakski ei lasknud nad teineteisel käest lahti.

„Kus on emme?“ kajas küsimus nende pisikestes peakestes ikka uuesti ja uuesti. Nad ei mõistnud seda, kui kiirabi arstid omavahel rääkisid:“ Kohutav õnnetus. Libedal teel kaotas auto juhitavuse ja ta pidi kokku põrkama just selle sõidukiga! Sellega, milles sõitis noor pere. Mis saab nüüd lastest? Mõlemad vanemad hukkusid…“

Samuti ei mõistnud nad kohtuniku otsust pärast istungit:“ surma põhjustamine ettevaatamatusest.“ Ega seda kui pool aastat hiljem väiksem neist endale uue kodu leidis. Kuid vanem, tema jäigi lastekodusse.

Alles nüüd, kui vanem neist oli 18, otsis ta oma pisikese õe üles. Nii nad siis seisid seal, jälle ühel jõululaupäeva hommikul- külmas tuules ja langevates lumehelvestes, nii nagu 15 aastat tagasi. 15 aastat tagasi, mil neid jõhkralt teineteisest lahti rebiti. Kaks õde- saatuse kiuste teine teist elu elades, vaatasid lõpuks üksteist. Vaatasid oma sarnaseid näojooni- ilusaid pikki blonde juukseid, mis mõlemal olid ühesugused. Meenus mõni hägune mälestus varasest lapsepõlvest, päevast mil nad istusid kahekesi kiirabi ooteruumis ja ootasid. Ootasid kuna ema tuleb.

Tagged with:

Pardisupp (Werewolf24)

Posted in Pardisupp, Uncategorized by werewolf24 on detsember 25, 2011

Kaua aega tagasi elas ühel kaugel maal üks noor emane part. Ta oli sel aastal munenud oma esimesed munad ning just nüüd haudus ta neist välja oma esimesed 4 imearmast pojakest. Nad kõik kasvasid väga kiiresti ja nüüd oli lõbu ning lusti laialt- oma päevad veetsid nad kodutalu pisikeses tiigikeses ujudes, ning lustides. Söögiks otsisid nad veepinnal kasvavaid taimi ja seal elavaid putukaid.

Pardiema pani oma poegadele nimeks piiks, prääks, piiks-piiks, ning prääks-prääks. Ta armastas neid väga. Peale nende elas talus veel teisigi parte ja pisikesed pojukesed mängisid meeleldi ka nendega. Igav ei olnud neil kunagi.

Siis aga tuli sügis ja ilmad muutusid iga päevaga külmemaks. Peagi kattis maad esimene lumekate ja sellele järgnesid külmad talve ilmad, mille tulemusel tiigivesi muutus libedaks jääks. Pardipojad ei saanud enam õues olla ning nüüd istusid nad nukralt partlas, nokad vastu pisikest akent surutud, kust nägi välja aga ka seal polnud midagi vaadata, peale valgete lumehangede.

Ühel päeval astus partlasse perenaine. „Imelik,“ mõtlesid pardipojad. „Tavaliselt ta sel kellaajal süüa ei too.“ Kuid nende imestuseks ei tulnudki perenaine söögikotiga. Selle asemel hakkas ta parte hoolega vaatama ja võrdlema. Lõpuks valis ta välja neist kõige suurema ning lahkus temaga partlast. Pärast seda ei näinud pardid teda enam kunagi.

Pisikesele pardikesele, kelle nimi oli Prääks, ei andnud aga rahu, see et kõige ilusam, tugevam ja suurem neist ära viidi. Ta mõtles, et ju ta siis kuskile soojale maale saadeti. Kuhugile kus on kogu aeg suvi ja tiigivesi pole kunagi jääs!

Aeg läks ning vahetevahel tuli perenaine jälle mõnele pardile järgi, ja oi kuidas Prääks neid parte kadestas! Ta hakkas tublisti rohkem sööma, kui varem, et ka ise sama ilusaks, tugevaks ja suureks kasvada, et ühel päeval ometi tedagi välja valitaks!

Kevadel haudus pardiema uued pojad ja kui need koorusid, sai Prääks nendega vees hullates jälle mängida. Kuid siis tuli taas sügis ja talv, tiigivesi jäätus ja paks lumi kattis kogu maa. Nüüd istusid uued pardipojad partla akna taga ning igatsesid välja. Prääks aga igatses endiselt valitud saada. Ta teadis ju küll et kevadel jälle lumi sulab ja saab tiigivees mängida. Aga olla see üks, kes enam tagasi ei tule- kasvada suureks ja ilusaks- see oli tema suurim soov.

Lõpuks tuli päev, mil see ka temaga juhtus. Perenaine valis välja just tema! Oi kui õnnelik nüüd Prääks oli, enne partlast välja viimist hüüdis ta teistele:“ Mind viiakse soojale maale, seal ei jäätu tiigivesi kunagi!“ Teised jäid teda imelikul ja kahetseval pilgul vaatama, tundes et neil on noorest pardist kahju, kuna ta on mõistuse kaotanud.

Seejärel viis perenaine pardi tuppa peremehele vaadata. Too sakutas teda sulgedest, kiskus ta tiibu ning lausus siis:“ Sellest küll jõulupraadi ei saa, aga noh uusaasta öö maitsvaks pardisupiks ta ikka kõlbab!“

Vaene Prääks ei saanud midagi aru, mis nad rääkisid, ootusärevalt lasi ta oma pea pakule sättida, siis käis mingi mütsatus ja järsku oligi part tiigivees ning päike tema pea kohal oli kuumem, ning soojem, kui iial varem.

Tagged with:

Lumehelbeke (Werewolf24)

Posted in Uncategorized by werewolf24 on juuni 9, 2011

Oli sügis. Lapsed ei saanud enam iga päev tundide kaupa väljas olla. Nüüd istusid nad toas, näod nukralt vastu aknaklaasi surutud ja vaatasid, kuidas puudelt viimased lehed aeglaselt maapinna poole langesid. Ja kõik mis nad kuulsid, oli vihmasabin katuseviiludel. Naeratus nende nägudelt oli kadunud pilve taha, nagu ka päike helesinisest taevast.
Ilmad läksid külmemaks ja laste nägudele ilmus tasahilju jälle kelmikas naeratus, kui nad hommikusel kooliteel märkasid poriloike, mida kattis kirmetis. Nii vahva oli ju läbi iga jäätunud lombi tatsata!
Peagi olid ilmad juba nii külmad, et maha sadas esimene lumi. Nagu ikka sulas ka see ära ja sellele järgnes teine ning kolmas, kuni lõpuks olid ilmad juba nii külmad, et lumi võiski maha jääda.
Sel detsembrikuu hommikul, kui väljas oli 5 kraadi külma, sadas maha ka Lumehelbeke. Ta ei teadnud, kust või millest ta alguse oli saanud, kuid kõik mida ta siiani oma elus näinud oli, olid valged pilved ja sinine taevas. Need kaks olid tema jaoks kõige ilusamad siin ilmas, nagu suve ootavatele lastele on ema ja isa.
Alguses liugles lumehelbeke kõrgele puulatva, kus ainsateks sõpradeks olid seal peatuvad ja hirmsasti kraaksuvad varesed. Tuul aga tõstis ta sealt taas lendu, ning nüüd langes ta maja katusele, korstna kõrvale. Seal tundis ta soojust, mis tuli maja tubadest ning unistas, kuidas küll võiksid maitsta kõik need road, mida pereema iga päev hoolsasti küpsetas.
Kuid ka seal ei peatunud ta kaua, ning langes veelgi madalamale, täpselt õunapuu okstele asetatud lindude jaoks välja pandud majakese ette. Siin oli lusti ja tralli iga päev! Kohe kui lapsed lindudele teri tõid, lendasid siia rasvatihased, kelle kuub oli kaunilt roheline, ning kellede pead ehtis uhke must müts. Nendest veelgi rohkem oli aga särtsakalt siutsuvaid varblasi. Kuid vahel, vahel harva võis näha ka punarintset leevikest, kes oli lumehelbekese silmis kauneim olend teiste seas!
Iga päev ootas ta just leevikest, et temaga paar sõna juttu puhuda. Nii kuulis ta jutte sellest, et kaunimad linnud, nagu näiteks kuldnokk ei ela talvel üldse siin. Et nad lendavad ära, kuna kardavad külma pakast ja jäist tuult. Kui lumehelbeke ühel päeval siis uhkelt teatas, et jääb siia ootama, kuni kuldnokk tagasi tuleb, puhkesid kõik linnud naerma ning üks vares kraaksus kõrgelt puu otsast:” Kullake, sina sulad selleks ajaks ära!”
Lumehelbeke ei teadnud, mida tähendab ära sulamine ja unistas oma mõtetes kohtumisest süsimusta sulestiku ning kuldse nokaga linnust. Enam ei oodanud ta leevikest, sest too tundus nüüd uhke ja kõrk! Kuni ühel ööl tuli jälle tormine ilm ja tuul ta veelgi madalamale lennutas. Nüüd oli ta päris maapinnale, suurde lumehange langenud.
Hommikul jooksid lapsed õue, mängisid lumesõda ning seejärel hakkasid lumememme ehitama. Kui kaks alumist palli olid valmis ja kolmaski peaaegu tehtud, veeretas pisike tüdruk palli ka üle lumehelbekese. Nii jäigi ta palli külge kinni, tüdruk ulatas palli oma vanemale vennale ning too asetas selle ilusti lumememmele peaks. Vanem õde tõi toast söetükid ja porgandi, millest said lumememmele silmad, nina, suu ja nööbid ning asetas talle kätte kaseoksa ja kaela vana salli. Ning siis juhtus midagi lumehelbekese jaoks väga hirmsat- vanem vend tuli suure potiga ning asetas selle lumememmele mütsiks, täpselt nii, et vaene lumehelves jäi sinna alla pimedusse lõksu.
Nüüd ei näinud ta enam valgeid pilvi ega sinist taevast, keda oma emaks ja isaks pidas, ega koledasti kraaksuvaid vareseid ega ka uhket leevikest, kellega vahel juttu puhuda. Nii istus ta seal pimedas ja üksi, tundes iga päevaga, et päike soojendab potti tema kohal üha tugevamini. Nii hakkas ta ka aru saama, mida tähendab see ära sulamine. Lumehelbeke oli väga kurb.
Ühel päeval, kui päike oli juba erakordselt palav ja lumehelbeke oli poole väiksemaks jäänud, kuulis ta enda pea kohal mingit mütsatust. Edasine oli nagu üks suur virr-varr. Veel kuulis ta kõrvus maailma kõige kaunimat häält, teadmata kellele see kuulub. Äkitselt kukkus pott lumememmel peast, lumehelbekese peale paistis kuumalt helendav päike ja veel ennem, kui ta päris ära sulas nägi ta oma päästjat- seda kes ta vangitornist välja aitas- see oli süsimusta kuue ja kuldse nokaga lind, kes laulis kaunimat viit maailmas…

 

Tagged with:

Sealpool vikerkaart (Werewolf24)

Posted in Sealpool vikerkaart by werewolf24 on mai 10, 2011

Kunagi ammu elas üks väike tüdruk kellel oli suur unistus. Ta tahtis elada teisel pool vikerkaart. Ta kõndis, ja kõndis et leida üles seda kohta, kuhu kõik ütlesid, et minna ei saa. Kui ta oli juba kaua aega kõndinud, siis ühel kuuvalgel ööl istus ta väsinult ühe puu kõrvale maha ning uinus sügavasse unne.
Hommikul äratas teda soe päike, mis paitas ta kaunist nägu ja kuldseid juukseid, ning linnulaul , mis kostis ta kõrvu, kui maailma kaunim muusika. Kui ta oma silmad avas nägi ta suurt päevalille põldu, mis tundus sama suur ja lai, kui meri, seal kust ta pärit oli. Seljataga laiusid sügavrohelised metsad, kus oravad mängisid käbidega kuuskede okstel. (more…)

Tagged with: