KIRJUTAJATE KOMMUUN

Verine varvas abieluvoodil (Rattus)

Posted in Verine varvas abieluvoodil by Rattus on mai 11, 2012

*

Karthen heitis viimase pilgu peeglisse.
Kõik oli täiuslik!
Kulmujoon, põsepuna, huulejoon, väike kuldne ripats kõrvas – täiuslik!
Kolm tundi peegli ees, kuus käiku kosmeetiku juurde enne seda, kõik oli end viimse sendi ja minutini ära tasunud.
Kartheni seljas istus kaunis rüü kui valatult. Täpselt talle rätsepatööna tehtud, ühe linna parima spetsialisti poolt kavandatud.
Täiuslik!

(more…)

Tagged with:

Piparkoogimajake (Lembu)

Posted in Uncategorized by Lembit Lembit on aprill 15, 2012

Suurkuri istus mõtlikult laua taga ja kõigutas jalgu.
Ta oli välja valinud projekti mis pidi talle selle ihaldatud Suurkurja tiitli kindlustama.

„Piparkoogimajake“ oli projektile suurelt peale kirjutatud.
Suurkuri oli palju eeltööd teinud ja just selle välja valinud, kuigi tüüpnimes midagi paljulubavat polnud, tundis Suurkuri, et just see on projekt mis talle tunnustuse võib tuua.

Homme tuli tegutsema hakata ja siis kahe päevaga ennast tõestada.
Suurkuri oli enesekindel ja tundis just selle projekti puhul arenemisvõimalusi.
Liiga palju lubadusi Joonas, ütles Suurkuri endamisi ja tema näole levis rõõmus irve.

(more…)

Tagged with:

surma põhjustamine ettevaatamatusest (Werewolf24)

Posted in Surma põhjustamine ettevaatamatusest by werewolf24 on jaanuar 10, 2012

Üldiselt oli tegu ju ilusa ajaga- kellele ei meeldiks siis sahisev lumi, elevuses lapsed ja kingikuhjad kuuse all? Minule oli see aeg alati muinasjutuline ja imeline olnud. Viimased aastad olime neid pühi veidi teisiti pidanud. Nimelt olid meil nüüd lapsed. Kaks imearmast tütrekest, kõigest aastase vanusevahega!

Hakkasime ka sel aastal siis maale mehe vanemate juurde sõitma. Ettevalmistustega alustasime juba hommikul- vaatasime üle kas kõik kingid on ilusasti pakendid leidnud ja ikka olemas. Mehega olime mõlemad loobunud üksteisele kallite kingituste tegemisest, ikka eesmärgiga, et laste kingikott oleks suurem ja uhkem! Kuid see ohverdus tundus väike, kui nägid siirast rõõmu laste näol kingituste avamisel!

Kiire hüpe veel kaubanduskeskusesse, kust varusime toidumoona- mandariine, komme, verivorsti ja kõige tähtsamat- piparkooke. Nii tore on neid pärast ju vanaema juures koos lastega kaunistada!

Istusime tagasi autosse ning 2 tundi kestev sõit võis alata. Kohale jõudes tervitas meid suur koer, kes oli õnnest hullumas, nähes lapsi ja meid, nüüd saab ju palju lumes möllata! Toas võttis meid vastu ahju soojus, kapsa ning prae ja värskelt tuppa toodud kuuse lõhn. See kõik oli imeline ja kõige parem oli teadmine- varsti on kõik siin, me ehime kuuse, sööme, tuleb jõuluvana, avame kingid ja siis lähevad kõik väsinuna oma koju tagasi. Teadmine, et mõnda sugulast sa näedki vaid kord aastas jõuluõhtul oli meeliülendav ja soe.

Söögilaud oli külluslik nagu alati, kingid täpselt need mida taheti, räägiti uudistest, mis kellegi peres oli muutunud ja uut. Joodi klaasike hõõgveini ja see oligi kõik. Rohkemaks alkoholiks ei näinud keegi vajadust.

Vaikselt hakkasid sugulased-lähedased end kodu teele seadma. Nii ka meie. Panime lapsed turvatoolidesse, istusin ise kõrvalistmele ja mees asus rooli. Lapsed mängisid autos oma uute nukkudega, mina uurisin fotoaparaati, mis jõuluvana oli toonud.

Kõik oli nagu tavaliselt, laia valget lund sadas, külma oli võib-olla miinus 5, mitte rohkem. Tee oli täis autoratta jälgi, mis sõitsid otse, ikka edasi ja edasi, mööda teed. Seejärel liikusid need veidi vastassuunda, siis veel veidi ja veel. Järsku oli tee täis oma vahel ristuvaid jälgi ning äkitselt läksid edasi vaid ühed jäljed, või õigemini- tulid vaid ühed jäljed. Eemal puude vahel metsas kallistasid teineteist kaks autot, mõlemal mootorid veel soojad.  Kiirabisireenid huilgasid, politsei oli hetk tagasi sündmuspaigale saabunud.

***

Kaks pisikest tüdrukut istusid kiirabi ooteruumis. Inimesed sagisid nende ümber ikka edasi ja tagasi. Keegi ei märganud neid. Vanema silmist voolas üks pisar, noorema silmad olid nutmisest punased. Nad toetasid pea üksteise õlale ning hetkekski- mitte korrakski ei lasknud nad teineteisel käest lahti.

„Kus on emme?“ kajas küsimus nende pisikestes peakestes ikka uuesti ja uuesti. Nad ei mõistnud seda, kui kiirabi arstid omavahel rääkisid:“ Kohutav õnnetus. Libedal teel kaotas auto juhitavuse ja ta pidi kokku põrkama just selle sõidukiga! Sellega, milles sõitis noor pere. Mis saab nüüd lastest? Mõlemad vanemad hukkusid…“

Samuti ei mõistnud nad kohtuniku otsust pärast istungit:“ surma põhjustamine ettevaatamatusest.“ Ega seda kui pool aastat hiljem väiksem neist endale uue kodu leidis. Kuid vanem, tema jäigi lastekodusse.

Alles nüüd, kui vanem neist oli 18, otsis ta oma pisikese õe üles. Nii nad siis seisid seal, jälle ühel jõululaupäeva hommikul- külmas tuules ja langevates lumehelvestes, nii nagu 15 aastat tagasi. 15 aastat tagasi, mil neid jõhkralt teineteisest lahti rebiti. Kaks õde- saatuse kiuste teine teist elu elades, vaatasid lõpuks üksteist. Vaatasid oma sarnaseid näojooni- ilusaid pikki blonde juukseid, mis mõlemal olid ühesugused. Meenus mõni hägune mälestus varasest lapsepõlvest, päevast mil nad istusid kahekesi kiirabi ooteruumis ja ootasid. Ootasid kuna ema tuleb.

Tagged with:

Vanaemalt, tervitustega (Rattus)

Posted in Vanaemalt tervitustega by Rattus on mai 26, 2011

*

Kurvalt seisid sugulased kirstu ümber.
Pealtnäha sugulased ja pealtnäha kurvalt.
Jah, lahkunu oli armas ja värki.
Kuid mida sisaldas testament?
Vanaisa testament.

Kirst sai mulda.
Kivi sai peale.

(more…)

Tagged with:

“Miks sa suitsetad aprikoose?” (Werewolf24)

Posted in Miks sa suitsetad aprikoose?, Uncategorized by werewolf24 on jaanuar 25, 2011

Ta üritas. Üritas seda juba vähemalt sajandat korda. Võibolla oli see ka miljonis kord, ta ei jõudnud enam järge pidada. Seekord oli ta vastu pidada suutnud kaks nädalat. Ja nüüd ründas see teda jälle. Meeletu vajadus millegi järele. Ta üritas mitte mõelda mille järele keha ja mõistus karjusid. Kuid lõpuks sai see temast ikka võitu ja ta peas kajas:”Ma pean suitsetama!”

Vahel pani vajadus suitsetada tal käed värisema ning ta kattus higiga. Teine kord oli ta nii närvis ja vihane, nii mõtetute asjade peale, et pärast oli endal ka häbi. Ja kui ta siis murdus- tegi selle ühe suitsu- siis oli jälle kõik korras. Tuju oli hea ja mõte töötas jälle normaalselt.

Mitmeid kordi oli ta üritamise päeval seisnud keset kööki soolatops või pajakinnas käes ning mõelnud:”Mida ma pidingi nüüd tegema?” Pea oli täiesti tühi. Miski ei meenunud. Mitme minuti möödudes sai ta alles oma tegemisi jätkata. Siis oli mõistus ära taibanud- aaa, ma pidin seda tegema, mida ma ei tee. Siis sai ta jälle oma harjumuse küüsist hetkeks lahti. Mitmeid kordi oli ta lubanud, et enam ei suitseta- endale, sõpradele, abikaasale- kunagi polnud ta suutnud oma lubadust täita.

Tema viga vist seisneski selles, et ta nautis suitsetamist. Ta tundis ka selliseid, kes vihkasid oma pahet ja tahtsid loobuda, kuid ei suutnud. Tema aga nautis, armastas iga mahvi, mis ta kopse hävitas ning eluiga lühendas. Just nagu oleks nii hea teha ka midagi halba. Midagi taunitavat ja keelatut. Või meeldis talle lihtsalt rahulolu tunne, mis teda suitsetamise ajal valdas? Ta ei teadnud vastust, teadis vaid, et talle meeldib see. Et talle meeldib suitsetamine aga ometi tahtis ta sellest loobuda. Põhjusi oli miljoneid aga ükski ei tundunud piisavalt mõjuv…

Äkitselt seisis ta kaunis viljapuu aias. Linnu laul kostus ta kõrvu ning päike siras taevalaotuses. Oli kaunis suve ilm. Ta kandis siidkleiti, mis liibus ümber ta keha ning tuul paitas hellalt ta juukseid. Ta oli õnnelik.

Siis kuulis ta seljataga kellegi pehmeid samme enda poole tulevat. Keeranud ringi, nägi ta seal oma abikaasat hämmeldusest segane nägu peas. “Miks sa suitsetad… Aprikoose?” küsis too arusaamatul toonil.

Karjatades ärkas naine. Katuselt tilkus vesi aknalauale. Kevad. Uni. “See oli kõigest uni,” mõtles ta süda erutusest tukslemas. “Ma pole juba poolteist aastat suitsetanud… Aga kurat, kuidas tahaks…”

Tagged with: