KIRJUTAJATE KOMMUUN

Kärbsepüüdjad (Werewolf24)

Posted in Kärbsepüüdjad by werewolf24 on jaanuar 10, 2011

Oliver jooksis järgmise künka varju, väike õde tema järel. Nad kükitasid maad ligi, vaadates kuidas lohed aeglaselt lossi poole sörkisid. Õnneks nad ei märganud neid. Pika rivi lõpus oli üks teistest erinev. Sellist polnud Oliver oma 15 eluaasta jooksul varem näinud. Ta oli suurem ja tumepunast värvi, mitte smaragtroheline nagu teised. Tema tiibade külge oli kinnitatud hiiglaslik tõld, mille seinad, uksed ja aknad tundusid olevat klaasist, kuid võimatu oli läbi nende näha, et aru saada, mida lohed veavad.

Poiss teadis, et see peab olema midagi väga tähtsat kuna lohed ei liikunud kunagi päevasel ajal. Ta tundis, võibolla et isegi kuulis, kuidas süda taob ja käed muutusid higiseks.

“Me peame Joonasele teatama!” sosistas Annabel hingeldades.

Oliver teadis seda niigi, ainult Joonas võis aimata, mis on teoksil. Aga nad olid kodust liiga kaugel ja tagasi minek tundus liiga ohtlik. Mitte ennem, kui nad on karika leidnud. Sellest sõltus kogu nende ülejäänud elu.

Kui lohed metsatuka taha kadusid istus poiss künka kõrvale murule. Ta mõtles meeleheitlikult, kuidas Joonasele sõna saata. Ainuke lahendus tundus olevat metsas. Võibolla seal õnnestub neil kohata mõnda öökulli või muud lindu, kes oleks nõus teate edastama. Sama hästi võisid nad aga sattuda mõnele muule olevusele- hiidämblikule, nõiutud puule või millegile veel hullemale.

Hetkeks vaatas ta oma väikest vaprat õekest kes oli nüüd nii erinev sellest, millisena poiss teda mäletas. Korraks kerkis ta silme ette pilt armsast blondide lokkide ning suurte selgete silmadega tüdrukust, helesinine volangidega kleit seljas. Sirge seljaga kõndis ta mööda lossi koridore ja õppis juurde uusi keeli ning muid tarkusi. Nüüd istus see sama väike printsess siin- nägu tahmane ja riided räbaldunud. Pikad lokid olid maha lõigatud ning suurtest silmadest vaatas vastu meeleheide.

“Me peame metsa minema.” Sosistas tõdruk hirmunud häälel. “Ainult sealt saame… Saata sõna Joonasele.”

“Ennem sööme viimased leivakoorikud ja kuivatatud liha tükid.” Vastas poiss rahustavalt, vöölt veepudelit võttes ning õe kõrvale istudes. Ta avas nahkse seljakoti ning võttis sealt kaks paberisse mässitud kompsukest. Neilt paberid eemaldanud pakkus ta pool mõlema sisust Annabelile.

Pannes suhu viimast tükikest lausus Oliver reipalt:”Sellega on nüüd kõik, kas lähme?” Kuid tema ees istuv tüdruk ei vastanud. Selle asemel vaatas ta tuima pilguga taevasse. Aeglaselt tõstis ta käe ning osutas millegile. Poiss pööras pilgu näidatud suunas ning ta näole ilmus valu grimass. Ta teadis, et nüüd pole neil kuskile põgeneda. “Kärbsepüüdjad,” kostus ta suust vaid üks lootusettust täis sõna.

Peagi langes hiiglaslik võrk laste peale ning sellega koos suur roheline tossupilv, mille sisse hingamisel nad hetkega sügavasse unne vajusid. Oliver tajus vaid seda, kuidas taevas muutus aina sügavsinisemaks ja pilved tiirlesid ta pea kohal ning päike! Päike oli erakordselt soe…

Tagged with: