KIRJUTAJATE KOMMUUN

Pardisupp (Werewolf24)

Posted in Pardisupp, Uncategorized by werewolf24 on detsember 25, 2011

Kaua aega tagasi elas ühel kaugel maal üks noor emane part. Ta oli sel aastal munenud oma esimesed munad ning just nüüd haudus ta neist välja oma esimesed 4 imearmast pojakest. Nad kõik kasvasid väga kiiresti ja nüüd oli lõbu ning lusti laialt- oma päevad veetsid nad kodutalu pisikeses tiigikeses ujudes, ning lustides. Söögiks otsisid nad veepinnal kasvavaid taimi ja seal elavaid putukaid.

Pardiema pani oma poegadele nimeks piiks, prääks, piiks-piiks, ning prääks-prääks. Ta armastas neid väga. Peale nende elas talus veel teisigi parte ja pisikesed pojukesed mängisid meeleldi ka nendega. Igav ei olnud neil kunagi.

Siis aga tuli sügis ja ilmad muutusid iga päevaga külmemaks. Peagi kattis maad esimene lumekate ja sellele järgnesid külmad talve ilmad, mille tulemusel tiigivesi muutus libedaks jääks. Pardipojad ei saanud enam õues olla ning nüüd istusid nad nukralt partlas, nokad vastu pisikest akent surutud, kust nägi välja aga ka seal polnud midagi vaadata, peale valgete lumehangede.

Ühel päeval astus partlasse perenaine. „Imelik,“ mõtlesid pardipojad. „Tavaliselt ta sel kellaajal süüa ei too.“ Kuid nende imestuseks ei tulnudki perenaine söögikotiga. Selle asemel hakkas ta parte hoolega vaatama ja võrdlema. Lõpuks valis ta välja neist kõige suurema ning lahkus temaga partlast. Pärast seda ei näinud pardid teda enam kunagi.

Pisikesele pardikesele, kelle nimi oli Prääks, ei andnud aga rahu, see et kõige ilusam, tugevam ja suurem neist ära viidi. Ta mõtles, et ju ta siis kuskile soojale maale saadeti. Kuhugile kus on kogu aeg suvi ja tiigivesi pole kunagi jääs!

Aeg läks ning vahetevahel tuli perenaine jälle mõnele pardile järgi, ja oi kuidas Prääks neid parte kadestas! Ta hakkas tublisti rohkem sööma, kui varem, et ka ise sama ilusaks, tugevaks ja suureks kasvada, et ühel päeval ometi tedagi välja valitaks!

Kevadel haudus pardiema uued pojad ja kui need koorusid, sai Prääks nendega vees hullates jälle mängida. Kuid siis tuli taas sügis ja talv, tiigivesi jäätus ja paks lumi kattis kogu maa. Nüüd istusid uued pardipojad partla akna taga ning igatsesid välja. Prääks aga igatses endiselt valitud saada. Ta teadis ju küll et kevadel jälle lumi sulab ja saab tiigivees mängida. Aga olla see üks, kes enam tagasi ei tule- kasvada suureks ja ilusaks- see oli tema suurim soov.

Lõpuks tuli päev, mil see ka temaga juhtus. Perenaine valis välja just tema! Oi kui õnnelik nüüd Prääks oli, enne partlast välja viimist hüüdis ta teistele:“ Mind viiakse soojale maale, seal ei jäätu tiigivesi kunagi!“ Teised jäid teda imelikul ja kahetseval pilgul vaatama, tundes et neil on noorest pardist kahju, kuna ta on mõistuse kaotanud.

Seejärel viis perenaine pardi tuppa peremehele vaadata. Too sakutas teda sulgedest, kiskus ta tiibu ning lausus siis:“ Sellest küll jõulupraadi ei saa, aga noh uusaasta öö maitsvaks pardisupiks ta ikka kõlbab!“

Vaene Prääks ei saanud midagi aru, mis nad rääkisid, ootusärevalt lasi ta oma pea pakule sättida, siis käis mingi mütsatus ja järsku oligi part tiigivees ning päike tema pea kohal oli kuumem, ning soojem, kui iial varem.

Tagged with:

Lumehelbeke (Werewolf24)

Posted in Uncategorized by werewolf24 on juuni 9, 2011

Oli sügis. Lapsed ei saanud enam iga päev tundide kaupa väljas olla. Nüüd istusid nad toas, näod nukralt vastu aknaklaasi surutud ja vaatasid, kuidas puudelt viimased lehed aeglaselt maapinna poole langesid. Ja kõik mis nad kuulsid, oli vihmasabin katuseviiludel. Naeratus nende nägudelt oli kadunud pilve taha, nagu ka päike helesinisest taevast.
Ilmad läksid külmemaks ja laste nägudele ilmus tasahilju jälle kelmikas naeratus, kui nad hommikusel kooliteel märkasid poriloike, mida kattis kirmetis. Nii vahva oli ju läbi iga jäätunud lombi tatsata!
Peagi olid ilmad juba nii külmad, et maha sadas esimene lumi. Nagu ikka sulas ka see ära ja sellele järgnes teine ning kolmas, kuni lõpuks olid ilmad juba nii külmad, et lumi võiski maha jääda.
Sel detsembrikuu hommikul, kui väljas oli 5 kraadi külma, sadas maha ka Lumehelbeke. Ta ei teadnud, kust või millest ta alguse oli saanud, kuid kõik mida ta siiani oma elus näinud oli, olid valged pilved ja sinine taevas. Need kaks olid tema jaoks kõige ilusamad siin ilmas, nagu suve ootavatele lastele on ema ja isa.
Alguses liugles lumehelbeke kõrgele puulatva, kus ainsateks sõpradeks olid seal peatuvad ja hirmsasti kraaksuvad varesed. Tuul aga tõstis ta sealt taas lendu, ning nüüd langes ta maja katusele, korstna kõrvale. Seal tundis ta soojust, mis tuli maja tubadest ning unistas, kuidas küll võiksid maitsta kõik need road, mida pereema iga päev hoolsasti küpsetas.
Kuid ka seal ei peatunud ta kaua, ning langes veelgi madalamale, täpselt õunapuu okstele asetatud lindude jaoks välja pandud majakese ette. Siin oli lusti ja tralli iga päev! Kohe kui lapsed lindudele teri tõid, lendasid siia rasvatihased, kelle kuub oli kaunilt roheline, ning kellede pead ehtis uhke must müts. Nendest veelgi rohkem oli aga särtsakalt siutsuvaid varblasi. Kuid vahel, vahel harva võis näha ka punarintset leevikest, kes oli lumehelbekese silmis kauneim olend teiste seas!
Iga päev ootas ta just leevikest, et temaga paar sõna juttu puhuda. Nii kuulis ta jutte sellest, et kaunimad linnud, nagu näiteks kuldnokk ei ela talvel üldse siin. Et nad lendavad ära, kuna kardavad külma pakast ja jäist tuult. Kui lumehelbeke ühel päeval siis uhkelt teatas, et jääb siia ootama, kuni kuldnokk tagasi tuleb, puhkesid kõik linnud naerma ning üks vares kraaksus kõrgelt puu otsast:” Kullake, sina sulad selleks ajaks ära!”
Lumehelbeke ei teadnud, mida tähendab ära sulamine ja unistas oma mõtetes kohtumisest süsimusta sulestiku ning kuldse nokaga linnust. Enam ei oodanud ta leevikest, sest too tundus nüüd uhke ja kõrk! Kuni ühel ööl tuli jälle tormine ilm ja tuul ta veelgi madalamale lennutas. Nüüd oli ta päris maapinnale, suurde lumehange langenud.
Hommikul jooksid lapsed õue, mängisid lumesõda ning seejärel hakkasid lumememme ehitama. Kui kaks alumist palli olid valmis ja kolmaski peaaegu tehtud, veeretas pisike tüdruk palli ka üle lumehelbekese. Nii jäigi ta palli külge kinni, tüdruk ulatas palli oma vanemale vennale ning too asetas selle ilusti lumememmele peaks. Vanem õde tõi toast söetükid ja porgandi, millest said lumememmele silmad, nina, suu ja nööbid ning asetas talle kätte kaseoksa ja kaela vana salli. Ning siis juhtus midagi lumehelbekese jaoks väga hirmsat- vanem vend tuli suure potiga ning asetas selle lumememmele mütsiks, täpselt nii, et vaene lumehelves jäi sinna alla pimedusse lõksu.
Nüüd ei näinud ta enam valgeid pilvi ega sinist taevast, keda oma emaks ja isaks pidas, ega koledasti kraaksuvaid vareseid ega ka uhket leevikest, kellega vahel juttu puhuda. Nii istus ta seal pimedas ja üksi, tundes iga päevaga, et päike soojendab potti tema kohal üha tugevamini. Nii hakkas ta ka aru saama, mida tähendab see ära sulamine. Lumehelbeke oli väga kurb.
Ühel päeval, kui päike oli juba erakordselt palav ja lumehelbeke oli poole väiksemaks jäänud, kuulis ta enda pea kohal mingit mütsatust. Edasine oli nagu üks suur virr-varr. Veel kuulis ta kõrvus maailma kõige kaunimat häält, teadmata kellele see kuulub. Äkitselt kukkus pott lumememmel peast, lumehelbekese peale paistis kuumalt helendav päike ja veel ennem, kui ta päris ära sulas nägi ta oma päästjat- seda kes ta vangitornist välja aitas- see oli süsimusta kuue ja kuldse nokaga lind, kes laulis kaunimat viit maailmas…

 

Tagged with:

Sealpool vikerkaart (Werewolf24)

Posted in Sealpool vikerkaart by werewolf24 on mai 10, 2011

Kunagi ammu elas üks väike tüdruk kellel oli suur unistus. Ta tahtis elada teisel pool vikerkaart. Ta kõndis, ja kõndis et leida üles seda kohta, kuhu kõik ütlesid, et minna ei saa. Kui ta oli juba kaua aega kõndinud, siis ühel kuuvalgel ööl istus ta väsinult ühe puu kõrvale maha ning uinus sügavasse unne.
Hommikul äratas teda soe päike, mis paitas ta kaunist nägu ja kuldseid juukseid, ning linnulaul , mis kostis ta kõrvu, kui maailma kaunim muusika. Kui ta oma silmad avas nägi ta suurt päevalille põldu, mis tundus sama suur ja lai, kui meri, seal kust ta pärit oli. Seljataga laiusid sügavrohelised metsad, kus oravad mängisid käbidega kuuskede okstel. (more…)

Tagged with:

Talupoja tarkus (Werewolf24)

Posted in Uncategorized by werewolf24 on märts 10, 2011

Elas kord ühes kauges kuningriigis talupoeg Mart. Ta oli täiesti lihtne noormees, noorim seitsmest vennast. Kui saabus päev mil vanemad teise ilma kutsuti, läks kogu nende talupidamine vendade vahel jagamiseks. Vanim poeg sai talu ja enamus maadest, lehma- ning lambakarja. Teisele pojale jäeti saun ning väike osa põllumaadest ja kaks lehma ning siga. Kolmas poeg sai metsamaad, 2 siga, paar lammast ja pisikese maalapi kuhu oma maja ehitada. Neljandale pojale jäeti kanad ning üle jäänud lehm ja lammas. Viies poeg sai hobused ja uhke talli. Kuuendale jäi taadi kingsepa äri, ning vaene seitsmes vend, sai kõigest põdura, viimseid elupäevi veetva eesli, saapa parandus nõela ning 5 eurot.
Teiste vandade elu läks lihtsalt, viiel vanemal oli eelnevalt peregi juba soetatud ja kohe pärast päranduse saamist abiellus ka kuus vendadest. Ainult Mart elas vaevu ots otsaga kokku tulles. Kui nädala pärast ka eesel manala teele läks jäi noormehele ainult 5 eurot ja vana saapa parandus nõel.
Nii ei jäänudki tal muud üle, kui laia ilma oma õnne otsima minna. Kui Mart linna jõudis otsustas ta turult läbi käia et värsket saia ja piima osta.
Seal kuulis ta jutte sellest, et kuningas otsivat meeleheitlikult omale väimeest. Printsess ise oli tuntud kui väga ebameeldiv ja tujukas naine, kuid see eest kaunim kui keegi teine. Kuningas olevat korraldanud turniiri, mis koosnes ühest ülesandest ja selle lahendaja pidavat tema kalli tütre endale kaasaks saama. Keegi ei osanud aga öelda, mis ülesanne see on aga teati, et on kohal käinud igasugused printsid, kuid kõik olid sama targalt jälle tagasi kodumaale naasnud.
Mart ostis oma saia ja piima ära ning läks puu alla einestama, ise mõeldes, mis ülesanne see küll olla võiks, mida ühegi maa prints lahendada ei oska. Lõpuks otsustas ta, et ega tal midagi enam kaotada pole ning seadis sammud kuningalossi poole.
Kui ta seal oma soovist teada andis hakkasid kõik suure häälega naerma, kuid kuna osa võisid võtta kõik ja kuningas oli juba nii meeleheitel, kuna printsessile ükski mees ei kõlvanud, otsustas ta talupojal proovida lasta.
Mart viidi hämarasse tuppa, kus seisid 5 samadesse riietesse ja kaetud näoga noort naist. Ülesanne oli ära tunda printsess. Osaleja võis neid küsitleda või teha midagi, mis aitab tal valikut langetada. Aga tal oli vaid üks võimalus.
Mart mõtles veidi ja kuna küsida ta midagi printsessile väärilist ei osanud siis tundis ta ennast päris täbaras olukorras olevat. Kuid siis meenus talle isa pärandatud saapa parandus nõel! Kui õige…
Jah, seda ta teebki ning ennem kui keegi arugi sai, sammus noormees esimese näidsikuni ning torkas teda nõelaga sõrme. Too kiljatas nii kõvasti, et kõik vaatasid ehmunud näoga ringi ja kui Mart järgmise tütarlapse poole sammud seadis karjus üks viiest, kartes kohutavalt valu: “Mina olen printsess!”
Nüüd ütles Mart oma vastuse ning kuningal ei jäänud muud üle, kui nõus olla. Juba samal nädalal peeti uhked pulmad ja Mart nägi, et polnud see printsess nii tujukas midagi. Lihtsalt armas ja õrn ja ohoo kui kaunis!
Nii sai noormees oma talupoja tarkuse ning isa pärandusega silmad ette teha kõigile printsidele ning oma kuuele vanemale vennale. Kuna Mart oli ka väga kena noormees siis armus printsess temasse kohe ja peagi jäi ta ka lapse ootele. Ja kui nad veel surnud pole, siis elavad nad õnnelikult seal kauges kuningriigis veel praegugi.

Tagged with: