Näoga mere poole (Rents)

„Relv!“ Toru, mis Kamile vastu selga torgati, oli nii külm ja konkreetne, et võttis võpatama. Tüdruk neelatas, võttis aegluubis juhtpaneeli alt sahtlist relva ja ulatas selja taha. Mees võttis selle enda kätte, langetas käes olnud plastiktüki ja osutas ukse poole:“Sa võid minna.“

„Kurat!“ Ei ole hea avastada, et sa oled nii labase triki ohvriks langenud. Hiiglane vaatas teda, täis püha rahulolu, võidurõõmus muie suunurgas ja kratsis kabuuriga oma kuldsete lokkidega kaetud kukalt. Teda ilmselgelt ei huvitanud see, et see laev oli kellegi kodu. Kami üritas siiski:“See on kõik, mis mul on. Sa ei jõua sellega nagunii kuskile.“

– „Mkm, see on kõik, mis MUL on. Sinul on su elu.“

– „Mis mõttes?! Saa aru, sind saadakse IGALT POOLT kätte, sul pole võimalik kuskile minna. Tead sa üldse, kuhu sa minna tahad? On sul mingisugunegi sihtkoht???“

Mees noogutas rahulikult:„Mhmh,” ja jätkas tüdruku pahura pilgu peale, „Terra Vetus.“

Läks hetk aega, enne kui vastus Kami ajju päriselt kohale jõudis. Ta tõmbas aeglaselt hinge:„Terra Vetus??? Miks???“

Külaline naeratas laialt:„Ma tahan merd näha.“

– „Merd???!!! Mees, sind lastakse alla, enne kui sa selle maalapi lähedalegi jõuad! Sa tead, et keegi ei tohi enam homo sapiensi arengut mõjutada!“

– „Ma tean. Aga ma tahan merd näha.“

Kami ei olnud kunagi merd näinud. Mitte keegi elavatest ei olnud seda oma silmaga näinud, lahkumisest oli juba sajandeid möödas. Ja vanaema meenutustes ei olnud vanavanaema kunagi mere NÄGEMISEST rääkinud, ainult lõhnast ja soolakasvalusast maitsest. Ja sellest, et tõelised mehed on alati näoga mere poole, ükskõik, milline torm sealt vastu vaatab. Ja et tõelised naised lasevad neil minna.

Ta tõmbas sügavalt hinge. Kõrvus kohises.

– „Kas ma tohin kaasa tulla?“