Sügis (irwhammas)

heidan pilgu
taevass’
ei enam ilgu
vaevast
viimsed
haneriismed

rong kauguses
hämaras
vaid kaikudes
häirib
tardunud vaikust
kuue paiku

Tuluke õlgkatusel (irwhammas)

Hommikul koikust tõustes tundis Kaarel, kuidas soe hiliskevadine päike ta põske paitas.
Kaarel oleks ju võinud päikesekiirtesse unelema jäädagi, kuid põie pakitsus andis märku liigutamiseks.
Esimest sammu tehes oiatas Kaarel õite valusasti, liibates teise jala kähku järgi.
Tasakaalu kaotamisest oli napilt puudu jäänud, sedapuhku jäi käeulatusse

Vanadusse surnud vereimeja viimane soov (irwhammas)

Kuulge, noormees, palun ärge ajage, mind, vanainimest, naerma.
See võib mu hauda viia.
Mina ja järsku Dracula?
Höhööhööö.
Nii head nalja ei ole minu kõrvad ammu kuulnud.

Verine varvas abieluvoodil (irwhammas)

Eelmise õhtu pidutsemine andis tunda.
Pea lõhkus valutada.
Hämar, kuid sume valgus, mis laualt peegeldus, tegi mu silmadele põrgutantsu.
Täielikus vaikuses oli kuulda mu südamelöökide rütm nagu raudteel, kus rong ühtlase kiirusega kihutab.
Miski keeras mu sees soolikaid ringi.
Ning maailm keerles.
Taas ja taas…

Verine varvas abieluvoodil (Rattus)

*

Karthen heitis viimase pilgu peeglisse.
Kõik oli täiuslik!
Kulmujoon, põsepuna, huulejoon, väike kuldne ripats kõrvas – täiuslik!
Kolm tundi peegli ees, kuus käiku kosmeetiku juurde enne seda, kõik oli end viimse sendi ja minutini ära tasunud.
Kartheni seljas istus kaunis rüü kui valatult. Täpselt talle rätsepatööna tehtud, ühe linna parima spetsialisti poolt kavandatud.
Täiuslik!